22. august

Hommikul tuli Vahur koos Lisetiga meid äratama. Kaasas kohvi ja pirukad! Milline hommik!
Vahur ja Liset jätsid meid ärkama. Saime veel majas hambaid pesta ja siis kraamisime oma asjad kokku.
Kõmpisime kuskil 40 minutit Tallinna maantee äärde ja 20 minuti jooksul saime Tallinna auto peale.
Mina läksin Jannsenis maha ja Ott sõitis Järvele, et seal edasi Luigele hääletada.

Jeap.

Kõik vist:)...

21. august

Sõit kestaks umbes 9 tundi. Olime rõõmsalt nõus. Nüüd tuli veel 5 tundi oodata. Läksime küsisime bensukast, kas saaks dušši alla. Rõõmsad poola onukesed olid nõus meid 5€ eest pesema laskma. Onuke kes meid pesemiskohani saatis juba teadis, kes me oleme ja kust tuleme ja mida me siin teeme. Üldse oli tal väga hea meel meie pärast ja arvas, et see on üks hulljulge ettevõtmine.
Ilmselt Arthur oli poolakatega lobisenud:).
Saime lõpuks pesta - milline mõnu!
Pärast pesu läksime istusime bensiinijaama ette lauataha ja keetsime omale kohvi ning ostsime poest saiakesi. Üldiselt oli tunne päris mõnus. 5 tundi on aga päris pikk aeg ja ühel hetkel muutusime väga uniseks. Poolärkvel olles tundus, et temperatuur on alla igasuguse arvestuse. Kohutavalt külm hakkas. Kuskil pool tunnikest lõdisesime, kui bensujaama onu tuli ja ütles, et läheksime burksiputkasse istuma - see on 24 h lahti. Seal oli tunduvalt mõnusam. Lugesime veel mõne lehekülje raamatut. Mina sain kuskil pool tunnikest magada, Ott oli ärkvel.
Kuskil 2.35 läksin vaatasin, ega meie rekkajuht liigutama ei ole hakanud - ei olnud. Ootasime veel 10 minutit ja siis ma läksin ja ajasin ta lihtsalt üles. Natuke unisena tegi ta omale kohvi ja pani meie asjad laoruumi. Väga huvitav oli see, et salongis oli 3 istumiskohta. Mina istusin Oti selja taga, näoga rekkajuhi poole. Minu ees oli veel väike laud, millele sain toetada, kui uni tuli.
Esimene 4 ja pool tundi möödus magades. 45 minutilise pausi ajal sõime oma viimased krossantid ära ja sirutasime jalgu. Väljas oli just valgeks läinud.
Peale pausi vahetasime istekohti. Nüüd mul enam und ei tulnud. Edasi oli kuskil 2-3 tundi sõitu.
Bialystokki jõudsime kuskil kella poole 12 paiku. Saime maha ühes Orleni bensukas, kus käisime hambaid pesemas.
Bensukas üritasime ka inimestega jutule saada aga kõik olid kohalikud. Otsustasime teeäärde hääletama minna (enam ei olnud kiirteid).
Sättisime end E67 juurde ja kuskil tunnikese saime passida, kui peatus Leedu rekkajuht, kes meid Kaunasesse oli nõus viima.
Saime alla tunni sõita, kui tal tuli teha 45 minutiline paus. Ta peatus päris mõistlikus kohas, kus saime korralikult kõhud täis süüa.
Leedukas oli väga sõbralik ja otsis walky-talkyga meile eesti kanaleid, paraku ta neid ei leidnud.
Veidi enne Kaunast tegi ta ühe peatuse, kus ta märkas eesti rekkat. Enn, kes roolis oli, polnud meist üldse vaimustuses ja nii sõitsime leedukaga edasi. Ta pakkis meid maha Kaunase väljasõidul Riia suunas. Ise pidi ta selleks veel jõhkra ringi tegema (ta oli teel Vilniusesse) aga tundus, et ta sõidutas meid hea meelega.
Teeservas, kus maha saime oli peale meie veel 15-20 hääletajat...
Kusjuures meie saime viimasena peale. AGA selleks kulus vaid 45 minutit!
Sel hetkel oli juba kodu meie jaoks väga lähedal ja meisterdasime omale rasvase EST sildi.
Üks väikekaubiku juht märkas seda ja võttis meid peale (kell oli siis juba 7 paiku õhtul). Tema oli teel PÄRNUSSE:)!
Onu veel mainis, et kui meil EST silti poleks olnud, siis poleks ta viitsinud meid peale võtta.
Onu pakkus, et võime kuulata audioraamatut "Mees, kes teadis ussisõnu". See oli päris lõbus.
Pärnusse jõudmiseks kulus 5 tundi ja kui kohale jõudsime oli kell juba öö.
Pärnus lasime ennast maha panna Tammsaare tänaval. Palju ei mõelnud kuhu ööbima minna. Kuna kell oli väga palju, siis kellelegi helistama ei hakanud (tuttavatele pärnukatele). Panime telgi Vahuri hoovi (ise ta veel sees ei ela) ja otsisime wc-d, et hambaid pesta. Leidsime mingi pubi.
Hambad pestud, läksime telki. Uni oli OI OI OI, kui magus! Enne magama minekut saatsin Vahurile sõnumi, et telgime tema hoovis.

20. august

Passisime veel natuke aega õues enne kui Arthur ärkas. Tema sai üle väga pika aja magada, kuna Alpides oli temperatuur juba täiesti mõistlik. Ja sellepärast ta magaski tunnikese kauem, kui oli lubanud. Meie samal ajal passssssisime. Kusjuures temperatuur langes öö jooksul nii palju, et pidime riideid vahetama. Lühikesed särgid ja püksid pakkisime kotti ja igast sooja kraami ajasime omale selga.
Kui rekkasse saime, siis tegime vahetustega magamist. Vahepeal Ott istus istmel ja mina magasin Arthuri voodis ja siis vastupidi.
Nii tukkusime läbi Austria. Õhtuks oli plaanis jõuda üle Tšehhi-Poola piiri.
Tšehhi läks tunduvalt aeglasemalt, kui pidi, kuna seal olid teeremondid ja veel üks liiklusõnnetus. Autod suunati veidi ümber ja kaotasime sellega aega. Arthur lõbustas meid terve tee. Lõpuks peatusime ühes POOLA! bensukas, kus Arthur arvas, et võiks olla eesti rekkasid. Kahjuks eesti rekkasid seal polnud ja läti ja leedu rekkajuhid ei saanud täpselt aru, mida me neilt tahame. Sõitsime järgmisesse bensukasse, kus pidime öösel olema. Jätsime Arthuriga hüvasti, kuigi mainisime, et juhul kui me hommikuks ei ole kedagi värvanud, siis sõidame temaga kuni Varssavini.
Eriti kaua ei läinudki aega, kuni saime jutule ühe poola rekkamehega, kes samal öösel kell 3 hakkas Bialystoki poole sõitma.

19. august

Ärkasime üsna vara. Keetsime mingit kiirtoitu ja ma käisin Autogrillis kuuma vett küsimas, et kohvi teha. Kella 9 paiku istusime oma rekka ette maha ja ootasime, millal Arthur (rekkajuht) omadega valmis saab.

Arthur selgitas meile veel marsruuti. Esmalt pidime võtma Bolognast tema kauba peale ja siis pidime Poola poole sõitma hakkama. Kauba laadimisega pidi minema kuni tund. Kui lao juurde jõudsime sai Artur kõne, millepeale ta tükk aega poole keeles ropendas. Siis seletas ta meile, et keegi kuskil on mingi vea teinud ja kaupa ei saa peale enne kella nelja õhtul. See tähendas, et oleksime pidanud ootama 5-6 tundi. Arthur pakkus meile, et viib meid kuskile bensukasse ära, et saaksime edasi hääletada, kui me temaga oodata ei viitsi/taha. Parasjagu meil kiire ei olnud ja kuna kindel ots Poolani oleks olemas, siis olime nõus veidi ootama.

Sõitsime ühte suvalisse bensukasse (kiirteelt täiesti kõrval). Kuna Itaalias oli parasjagu puhkuste aeg, siis bensukas oli suletud. Tiksusime veidi aega. Tegime aega parajaks.. lugesime raamatut ja lebotasime niisama. Arthur pakkus veel külma õlle (minule külma jääteed)! Ott alguses kahtles aga nii palavaga sellisele pakkumisele naljalt ära ei ütle. Arthuril oli salongis olemas väike külmik ja voodi all hunnik sööke ja hoidiseid:).
Kuskil kella 2 paiku arvas Arthur et peaks lõunat sööma. Hakkasin juba oma kuivikuid kotist otsima, kui ta teatas, et tema teeb lõuna!
Siis ehitasime rekka kõrvale väikse köögi. Läks kuskil 45 minutit ja söök oli valmis - keedukartulid, guljašš ja hapukurk! Ideaalne! Sellist sööki sõime viimati Eestis. Peale söömist keelas Arthur meil ise nõusid pesta, kuna tema oli host. Peale söömist rääkisime natuke globaalprobleemidest ja varsti oligi aeg kaubale järgi minna. Temperatuur oli sellel hetkel üle 40 kraadi. Ja siis selgus, et konditsioneer ei toimi:D. Kerisime aknad lahti...sellest kuigi abi ei olnud. Mõnda aega tuimalt higistasime. Kaubaga läks kuskil tunnike ja lõpuks hakkasime kodu poole liikuma (kella 18 paiku õhtul). Kuskil poolteist tundi saime veel higistada, siis otsustas konditsioneer tööle hakata.
6 tundi sõitsime (vahepeal 45 min paus) ja siis jõudsime oma ööbimiskohta. Selleks oli bensiinijaam Itaalia-Austria piiril. Paraku ei olnud seal telki kuskile panna. Tegime väikse tiiru parkas. Peale itaalia ja türgi rekkade seal kedagi ei olnud. Siis istusime 24 h putkasse maha ja hakkasime hommikut ootama. Vahepeal lugesime raamatut, sõime, maitsesime isegi kohalikku õlle, mängisime kaarte. Mingi hetk oli väga rakse üleval olla. Siis poolunes toetasime pea lauale ja üritasime magada. Sellest suurt midagi välja ei tulnud. Inimesi vooris suht palju öösel ja asju tuli valvata.
Passisime kuni läks valgeks.

18. august

Väga raske oli ärgata, kuna uni saabus alles kella 3 paiku. Lõpuks saime maast lahti ja kuskil 45 minutiga olime valmis liikuma. Ahjaa.. ärkasime kella seitsme asemel kell kaheksa.

Metrooga saime kiirelt kesklinnast välja. Sealt pidime võtma bussi Tivoli suunal ja maha minema peatuses Bagni di Tivoli. Kui metroolt maha tulime, siis kohe peatuse kõrval seisid bussid ja Tivoli buss oli kohe väljumas. Läksime peale. Pileteid meil ei olnud ja kui ma tahtsin teada, kuidas ma need saada võiksin, siis mitte keegi ei mõistnud mis keeles ma räägin. Inglisekeelt ei rääkinud KEEGI. Lõpuks ühed suvalise noored jorsid andsid meile ühe pileti. Igaljuhul me bussist sellepärast ei väljunud, et üks jänest sõitis, trahvi oleks siis lihtsalt pooleks teinud.
Teadsime et maha peame minema enne, kui kiirtee alt läbi sõidame. Läksime küll peale kiirteed maha aga tee ääres olid suured sildid, mis näitasid FIRENZE peale, nii arvasime, et oleme täitsa õiges kohas. Veidi aega hääletasime aga enamik juhte kas sõitsid tiiruga mööda või näitasid näpuga meelekohta. Nukker. Läksin üle tee, et küsida ühelt onult, kus me täpselt asume. Tuli välja, et oleme Rooma kõige keskmise ringi juures. See tähendas, et reaalselt sellest kohast heal juhul 100st autost 0,5 läksid Firenze poole ja parimal juhul 1 kümnest võtab peale (mahakeeramis võimalusi enne meile õiget suunda oli VÄGA palju)... Proovisime siis natuke maad edasi hääletada, et järgmise ringini jõuda. Peatus buss (seal on süsteem, et liinibuss peatub ainult siis, kui keegi bussist karjub, et tahab maha või keegi teeääres käega vehib). See oli jälle Tivoli suunaline. Ütlesin kohe bussijuhile, et me ei tea, milline peatus on Bagni di Tivoli ja et ta teataks, kui maha tuleb minna. Bussijuht noogutas rõõmsalt, mõned tädikesed esipingis samuti ja sõitsime edasi. Maha palusid nad meil minna Tivoli linnas, mis oli päris vale koht (Ulve toonitas, et me läheks kindlasti ENNE Tivolit maha). Suht kurb oli seal maha minna. Ikka väga vale koht!
Kell oli siis juba 11.
Tivoli on selline väike tore linnake, kus on palju hotelle ja palju itaalia turiste (näiteks tüübid Milanost on tulnud Rooma lähistele spa mõnusid nautima vms.. seal lähedal olid ka termaal-vee basseinid).
Jätsin Oti kotte valvama ja marssisin ühte hotelli sisse (lootuses, et seal ikka inglise keelt osatakse). Läks õnneks. Administraator seletas täpselt ära, kus me asume ja kuhu minema peame, et A1 kiirteele saada.
Õues oli temperatuur juba mõnusalt tõusnud. Tuju oli ka suhteliselt paha, sest me olime väga vales kohas. Üldiselt oli üsna suva ja siis hääletasime keset linna. Üsna ruttu peatus vana Fiat kus olid 2 noort naisterahvast. Mõlemad väga heas tujus, sest nad olid puhkusel. Rääkisime nendega päris palju juttu. Maha viskasid nad meid kiirtee (A24) juurde, mis meile sobis ideaalselt.
Tegelikult me ei teadnud, et me oleme A24 juures, mõtlesime, et oleme juba kuidagi A1- juurde jõudnud.
Igaljuhul esimene auto, millele hääletasime, võttis peale. Üritasin tüübile seletada, kuhu me lähme aga paraku ta suurt aru ei saanud. Kuna auto oli peatatud valesse kohta, siis mõtlesime, et küll teepeal seletame ja kobisime autosse.
Ühel hetkel jagasin lahti, et tüüp (jällegi selline keskealine meesterahvas) ei mõista MITTE SÕNAGI INGLISE KEELT! Seletasin alguses, et meil on vaja Firenzesse minna. Onu noogutas rõõmsalt ja siis hakkas kaardil näitama parimaid puhkuse piirkondi Lõuna-Itaalias. Samuti mainis, et tema on sinna poole teel ja ta kangesti tahaks, et me ka kaasa tuleksime. Et homme ta võib meid A1 peale sõidutada vms (tema jutust ma mingil määral ikkagi aru sain, sarnased tüved hispaania keelega vms). Siis taipasin, et me ei olegi veel A1 peal, vaid A24 peal, mis viib meid Rooma tagasi. Panin ennast täie jõuga maksma ja seletasin, et me ei taha Rooma vaid me tahame Firenzesse. Vehkisin veel autoatlasega ja näitasin talle kiirteed, millele meil vaja saada on. Tegin omaarust väga selgeks, et tahame esimeses bensiinijaamas, mis jääb A1 kiirteele, maha minna.
Tüüp aga jauras ikka oma päiksest ja merest ja sellest, et me võiks koos temaga puhkama tulla, homme on ka päev ja me võiks homme alles koju liikuma hakata.
Ott ei saanud üldse millesti mitte midagi nüll nada nunka mas nothing aru ja siis otsustas ta rõõmsat naeratada ja noogutada juhile iga tema lause peale. Lõpuks juht oli päris kindel, et Ott tahab heameelega temaga mere äärde puhkama minna aga mina olen mingi nõme pidur. Ma siis röökisin jälle vahele NO-NO-NO!
See selleks. Kiirteel panin tähele järsku silti, mis näitas mahasõitu FIRENZEle. Onu tahtis esialgu sellest mööda sõita aga ma karjusin STOPSTOPSTOP. Seisime siis mõnda aega keset kiirteed kuni ma onule selgeks tegin, et me tahame Firenze poole minna. Tüübil läks aega aga lõpuks keerasime Firenze poole.
Olime jõudnud A1 kiirteele!
Esimene bensiinijaam, mis teele jäi... ui uiu i.. palusin kiiiresti peatust. Onu rõõmsalt soovis meile edu edaspidiseks jne. Ta tegelikult üldse ei saanud aru, mitu närvirakku ta mul hävitas.
Bensukas oli juba üsna rahulolev tunne. Olime jõudnud Rooma linnast välja ja asusime kiirtee ääres, mis oli suunaga kodupoole:)!
Lonkisime natuke aega ringi ja ma otsustasin rekkajuhtidega vestlema minna. Ott valvas asju ja ma läksin atlas näpus jälle värbama.
Esimene rekkajuht ei saanud inglise keelest üldse aru. IT-numbrimärk. Loogiline.
Järgmise rekka numbrit ma ei näinud aga itaallase aktsendiga ta inglise keelt igal juhul ei rääkinud.
Vestlus oli umbes selline:
"Hello! Do you speek english?"
"Õmm.. Ö littl bit.. mostli doitš.."
Väga tuttav aktsent. Vaatasin numbrimärki ja nimesilti aknal:
"Tere Kaur!!!"
"Hehhh:D, kohe öelnud, et eestlane!"
Äratundmisrõõm missugune! Seletasin siis Kaurile, et siin kaks eestlast üritavad koju tagasi saada. Kaur pidi aga ootama ülemuse kõne, et siis teada saada, kas tuleb kojusõit või on veel mingi kauba laadimine ja süsteemid.
Kell oli juba parasjagu niipalju, et temperatuur ulatus 40 kraadini. Mõtlesime, et teeme pausi, istume ja lobiseme eestlasega, mitte ei higista kuskil teeääres. Väga tore mees oli Kaur (vist Kukerpill, ta andis oma visiitkaardi)! Ootasime bossi kõne ära ja selgus, et Kauril tuleb oodata hommikuni, et siis veel üks bossi kõne saada. Meil oli muidugi väga kahju aga hommikuni ei olnud meil kindlasti mõtet oodata. Meile anti mõista, et see hommikune kõne ilmselt suunab teda kuskile Saksamaa poole vms aga kindlasti mitte koju.
Jätsime hüvast, vahetasime igaks kümneks juhuks telefoninumbreid ja läksime teise parkasse väikseid autosid värbama. Saime peale ühe Mamma-mia onu peale. Ta kuulas terve tee The Very Best Of ABBA-t. Ta sõidutas meid kuskil 60-70 km edasi. Maha saime ühes suuremas Autogrillis. Kell oli kuskil 4 ja väljas oli tapvalt palav. Tegime lõunapausi. Selles bensukas läks kuskil poolteist tundi, kuni peale saime. Firenzeni otsustas viia meid üks (üllatus üllatus) keskealine veidi inglise keelt kõnelev meesterahvas. Autos oli konditsioneer! Ta pakkus ka juua ja lõpuks, kui meid maha pani, siis andis ühe pudelitäie vett kaasa. Väga nunnu onu oli!
Rooma minnes olime seda teed tulnud pimedas. Nüüd sõitsime valges läbi Toscana.
Kui maha saime oli väljas kella kuuene kuumus (päike enam otseselt ei kõrveta aga maapind ja õhk on päeva jooksul VÄGA kuumaks köetud)!:)
Seal bensukas olid põhiliselt itaalia rekkad, juhid inglise keelt ei osanud. Umbes kolmas sõiduauto omanik, kellelt küüti küsisime, oli meid nõus Bolognani sõidutama. Seekord võttis peale veidi noorem kutt. Suhteliselt keeruline oli veel tema eriti väiksesse autosse ära mahtuda oma hiigelkottidega. Teepeal rääkisime igast juttu. Inglise keelt rääkis ta suhteliselt hästi ja Eestist oli ta ka varem kuulnud! Veidi enne Bolognat ühes bensukas pani ta meid maha. Kutsus veel kohvile aga me ei hakanud teda enam tüütama.
Läksime rekkade parklasse. Seal oli kusjuures päris palju neid. Peamiselt Itaalia ja Poola numbrimärgiga. Poola tähendas sisuliselt juba kodu!
Küsisime kõik rekkajuhid läbi ja üsna viimane, kellega juttu tegime oli hea meelega nõus meid Poolani (kuskile Varssavi lähedusse) ära viima. Leppisime kokku, et kui me hommikul veel siin oleme (kell oli vähe.. oleksime võinud veel edasi hääletada), siis tuleme peale. Läksime istusime korraks maha ja arvasime, et kuna meil naguinii kiiret pole, siis temaga saaks vähemalt hea pika otsa kindlapeale kirja. Vähem stressi jne. Läksime ta juurde tagasi ja panime asja lukku. Hommikul 8 ja 9 vahel pidi olema start.
Istusime Autogrilli restorani ja olime omadega hästi rahul. Saime veel pesta ja süüa. Kuskil 23 paiku panime telgi püsti... üsna kahtlasesse kohta. Peale rekkade mürina ja inimeste lärmi häiris und veel tappev kuumus. Üleüldiselt oli tunne siiski päris hea, sest ots Poolani oli kindlustatud!
Mingi hetk saabus ka uni.. mitte kuigi sügav, aga siiski.

17. august

Hommikul ärkasime üsna vara. Pidasime läbirääkimisi ja võtsime vastu otsuse, et järgmisel päeval hakkame tagasi sõitma. Muidu pühendasime terve hommikupooliku lugemisele, kuna oli eriti palav ilm. Vahepeal sõime ja igavlesime niisama. Kui väljas enam tapvalt kuum ei olnud, sättisime linna poole. Käisime ära Vatikanis. Sinna põhi kohta sisse küll ei saanud, aga selle suure platsi, mis seal ees on, nägime ära. Tegime mõned pildid ja väikse joogipeatuse. Võtsime metroo ja sõitsime kesklinna. Tahtsime sellel õhtul original-italian-pizza ära proovida. Mõtlesime aga väga kiiresti ümber, kui hindu nägime. Käisime hoopis poes ja ostsime Murano klaase kokku. Ott küttis all-inni ja ostis kolm tükki. Kõik maksid miljon raha. Käisime veel viimase tiiru mäkist läbi ja kolasime igasugustes suveniiri putkades. Leidsime veel väga toreda paavsti pildiga postkaardi. Algul tahtsime need koju saata aga kuskilt enam postmarki osta ei saanud (kell oli palju). Järgmisel hommikul pidime naguinii liikuma hakkama, nii jäid postkaardid saatmata. Jõudsime kuskil kella 11 paiku korterisse tagasi ja pakkisime kompse. Tegime valmis laimivee. Äratuse panime kella 7-ks. Ulve ei olnud kodus, ta saatis öösel sõnumi, kuidas me täpselt linnast välja saame. See oli üsna unetu öö... järgmine päev algas uuesti äktsion.

16. august

Kõhud olid seepäev suht tühjad. Kõik poed olid ka kinni. Aga muidu polnud hullu. Kolasime jälle linnas. Seekord käisime Fontana Di Trevi juures (see purskkaev, kuhu tuleb münt üle õla sisse visata, kui Rooma tahad tagasi tulla). Õhtul tuli Ulve.

15. august

Magasime umbes sama kaua, kui eelmine öö. Päevakava oli ka suht sama. See päev leidsime linnas Colosseumi üles. Kodus hakkasime raamatut lugema, sest midagi muud teha ei saanud - 40 kraadi sooja.

14. august

Seekord magasime kaua. Ärkasime alles poole 10-ne paiku. Öösel oli tegelikult ikkagi palav aga eelmise ööga ei andnud võrrelda. Tegime kohvi ja mõtlesime linna minna. Ulvel olid valmis tehtud kaustikud, kus oli kirjas kuidas linna minna, mida seal teha jne. Kuskil 12 paiku läksime välja - kohutavalt palav!!! Ootasime bussipeatuses veidi aega, lõpuks mõtlesime ümber linna mineku suhtes. Hakkasime juba tagasi liikuma, kui tuli buss. Sõitsime sellega ühe peatuse, sealt edasi jalutasime metroo peale.
Metroos ja jaamas oli isegi üsna talutav temperatuur aga kui maa alt linnas jälle välja tulime, siis läks jälle väga palavaks. Tiirutasime esialgu niisama linnapeal. Otsisime rongijaama uuesti üles ja kõndisime selle ümbruses. Vahepeal tegime poodides pause ja nautisime konditsioneere.
Kaua ei jaksanud linnas olla, läksime metroo peale. Enne kodu jäi teepeale pood. Ostsime kuskil 15€ eest toitu. Õhtuks tegime jõhkra pasta. Hakkliha ja basiiliku-tomati kastmega. Mmm...
Vaatasime enne magamaminekut telekat ja jõime külma vett.