18. august

Väga raske oli ärgata, kuna uni saabus alles kella 3 paiku. Lõpuks saime maast lahti ja kuskil 45 minutiga olime valmis liikuma. Ahjaa.. ärkasime kella seitsme asemel kell kaheksa.

Metrooga saime kiirelt kesklinnast välja. Sealt pidime võtma bussi Tivoli suunal ja maha minema peatuses Bagni di Tivoli. Kui metroolt maha tulime, siis kohe peatuse kõrval seisid bussid ja Tivoli buss oli kohe väljumas. Läksime peale. Pileteid meil ei olnud ja kui ma tahtsin teada, kuidas ma need saada võiksin, siis mitte keegi ei mõistnud mis keeles ma räägin. Inglisekeelt ei rääkinud KEEGI. Lõpuks ühed suvalise noored jorsid andsid meile ühe pileti. Igaljuhul me bussist sellepärast ei väljunud, et üks jänest sõitis, trahvi oleks siis lihtsalt pooleks teinud.
Teadsime et maha peame minema enne, kui kiirtee alt läbi sõidame. Läksime küll peale kiirteed maha aga tee ääres olid suured sildid, mis näitasid FIRENZE peale, nii arvasime, et oleme täitsa õiges kohas. Veidi aega hääletasime aga enamik juhte kas sõitsid tiiruga mööda või näitasid näpuga meelekohta. Nukker. Läksin üle tee, et küsida ühelt onult, kus me täpselt asume. Tuli välja, et oleme Rooma kõige keskmise ringi juures. See tähendas, et reaalselt sellest kohast heal juhul 100st autost 0,5 läksid Firenze poole ja parimal juhul 1 kümnest võtab peale (mahakeeramis võimalusi enne meile õiget suunda oli VÄGA palju)... Proovisime siis natuke maad edasi hääletada, et järgmise ringini jõuda. Peatus buss (seal on süsteem, et liinibuss peatub ainult siis, kui keegi bussist karjub, et tahab maha või keegi teeääres käega vehib). See oli jälle Tivoli suunaline. Ütlesin kohe bussijuhile, et me ei tea, milline peatus on Bagni di Tivoli ja et ta teataks, kui maha tuleb minna. Bussijuht noogutas rõõmsalt, mõned tädikesed esipingis samuti ja sõitsime edasi. Maha palusid nad meil minna Tivoli linnas, mis oli päris vale koht (Ulve toonitas, et me läheks kindlasti ENNE Tivolit maha). Suht kurb oli seal maha minna. Ikka väga vale koht!
Kell oli siis juba 11.
Tivoli on selline väike tore linnake, kus on palju hotelle ja palju itaalia turiste (näiteks tüübid Milanost on tulnud Rooma lähistele spa mõnusid nautima vms.. seal lähedal olid ka termaal-vee basseinid).
Jätsin Oti kotte valvama ja marssisin ühte hotelli sisse (lootuses, et seal ikka inglise keelt osatakse). Läks õnneks. Administraator seletas täpselt ära, kus me asume ja kuhu minema peame, et A1 kiirteele saada.
Õues oli temperatuur juba mõnusalt tõusnud. Tuju oli ka suhteliselt paha, sest me olime väga vales kohas. Üldiselt oli üsna suva ja siis hääletasime keset linna. Üsna ruttu peatus vana Fiat kus olid 2 noort naisterahvast. Mõlemad väga heas tujus, sest nad olid puhkusel. Rääkisime nendega päris palju juttu. Maha viskasid nad meid kiirtee (A24) juurde, mis meile sobis ideaalselt.
Tegelikult me ei teadnud, et me oleme A24 juures, mõtlesime, et oleme juba kuidagi A1- juurde jõudnud.
Igaljuhul esimene auto, millele hääletasime, võttis peale. Üritasin tüübile seletada, kuhu me lähme aga paraku ta suurt aru ei saanud. Kuna auto oli peatatud valesse kohta, siis mõtlesime, et küll teepeal seletame ja kobisime autosse.
Ühel hetkel jagasin lahti, et tüüp (jällegi selline keskealine meesterahvas) ei mõista MITTE SÕNAGI INGLISE KEELT! Seletasin alguses, et meil on vaja Firenzesse minna. Onu noogutas rõõmsalt ja siis hakkas kaardil näitama parimaid puhkuse piirkondi Lõuna-Itaalias. Samuti mainis, et tema on sinna poole teel ja ta kangesti tahaks, et me ka kaasa tuleksime. Et homme ta võib meid A1 peale sõidutada vms (tema jutust ma mingil määral ikkagi aru sain, sarnased tüved hispaania keelega vms). Siis taipasin, et me ei olegi veel A1 peal, vaid A24 peal, mis viib meid Rooma tagasi. Panin ennast täie jõuga maksma ja seletasin, et me ei taha Rooma vaid me tahame Firenzesse. Vehkisin veel autoatlasega ja näitasin talle kiirteed, millele meil vaja saada on. Tegin omaarust väga selgeks, et tahame esimeses bensiinijaamas, mis jääb A1 kiirteele, maha minna.
Tüüp aga jauras ikka oma päiksest ja merest ja sellest, et me võiks koos temaga puhkama tulla, homme on ka päev ja me võiks homme alles koju liikuma hakata.
Ott ei saanud üldse millesti mitte midagi nüll nada nunka mas nothing aru ja siis otsustas ta rõõmsat naeratada ja noogutada juhile iga tema lause peale. Lõpuks juht oli päris kindel, et Ott tahab heameelega temaga mere äärde puhkama minna aga mina olen mingi nõme pidur. Ma siis röökisin jälle vahele NO-NO-NO!
See selleks. Kiirteel panin tähele järsku silti, mis näitas mahasõitu FIRENZEle. Onu tahtis esialgu sellest mööda sõita aga ma karjusin STOPSTOPSTOP. Seisime siis mõnda aega keset kiirteed kuni ma onule selgeks tegin, et me tahame Firenze poole minna. Tüübil läks aega aga lõpuks keerasime Firenze poole.
Olime jõudnud A1 kiirteele!
Esimene bensiinijaam, mis teele jäi... ui uiu i.. palusin kiiiresti peatust. Onu rõõmsalt soovis meile edu edaspidiseks jne. Ta tegelikult üldse ei saanud aru, mitu närvirakku ta mul hävitas.
Bensukas oli juba üsna rahulolev tunne. Olime jõudnud Rooma linnast välja ja asusime kiirtee ääres, mis oli suunaga kodupoole:)!
Lonkisime natuke aega ringi ja ma otsustasin rekkajuhtidega vestlema minna. Ott valvas asju ja ma läksin atlas näpus jälle värbama.
Esimene rekkajuht ei saanud inglise keelest üldse aru. IT-numbrimärk. Loogiline.
Järgmise rekka numbrit ma ei näinud aga itaallase aktsendiga ta inglise keelt igal juhul ei rääkinud.
Vestlus oli umbes selline:
"Hello! Do you speek english?"
"Õmm.. Ö littl bit.. mostli doitš.."
Väga tuttav aktsent. Vaatasin numbrimärki ja nimesilti aknal:
"Tere Kaur!!!"
"Hehhh:D, kohe öelnud, et eestlane!"
Äratundmisrõõm missugune! Seletasin siis Kaurile, et siin kaks eestlast üritavad koju tagasi saada. Kaur pidi aga ootama ülemuse kõne, et siis teada saada, kas tuleb kojusõit või on veel mingi kauba laadimine ja süsteemid.
Kell oli juba parasjagu niipalju, et temperatuur ulatus 40 kraadini. Mõtlesime, et teeme pausi, istume ja lobiseme eestlasega, mitte ei higista kuskil teeääres. Väga tore mees oli Kaur (vist Kukerpill, ta andis oma visiitkaardi)! Ootasime bossi kõne ära ja selgus, et Kauril tuleb oodata hommikuni, et siis veel üks bossi kõne saada. Meil oli muidugi väga kahju aga hommikuni ei olnud meil kindlasti mõtet oodata. Meile anti mõista, et see hommikune kõne ilmselt suunab teda kuskile Saksamaa poole vms aga kindlasti mitte koju.
Jätsime hüvast, vahetasime igaks kümneks juhuks telefoninumbreid ja läksime teise parkasse väikseid autosid värbama. Saime peale ühe Mamma-mia onu peale. Ta kuulas terve tee The Very Best Of ABBA-t. Ta sõidutas meid kuskil 60-70 km edasi. Maha saime ühes suuremas Autogrillis. Kell oli kuskil 4 ja väljas oli tapvalt palav. Tegime lõunapausi. Selles bensukas läks kuskil poolteist tundi, kuni peale saime. Firenzeni otsustas viia meid üks (üllatus üllatus) keskealine veidi inglise keelt kõnelev meesterahvas. Autos oli konditsioneer! Ta pakkus ka juua ja lõpuks, kui meid maha pani, siis andis ühe pudelitäie vett kaasa. Väga nunnu onu oli!
Rooma minnes olime seda teed tulnud pimedas. Nüüd sõitsime valges läbi Toscana.
Kui maha saime oli väljas kella kuuene kuumus (päike enam otseselt ei kõrveta aga maapind ja õhk on päeva jooksul VÄGA kuumaks köetud)!:)
Seal bensukas olid põhiliselt itaalia rekkad, juhid inglise keelt ei osanud. Umbes kolmas sõiduauto omanik, kellelt küüti küsisime, oli meid nõus Bolognani sõidutama. Seekord võttis peale veidi noorem kutt. Suhteliselt keeruline oli veel tema eriti väiksesse autosse ära mahtuda oma hiigelkottidega. Teepeal rääkisime igast juttu. Inglise keelt rääkis ta suhteliselt hästi ja Eestist oli ta ka varem kuulnud! Veidi enne Bolognat ühes bensukas pani ta meid maha. Kutsus veel kohvile aga me ei hakanud teda enam tüütama.
Läksime rekkade parklasse. Seal oli kusjuures päris palju neid. Peamiselt Itaalia ja Poola numbrimärgiga. Poola tähendas sisuliselt juba kodu!
Küsisime kõik rekkajuhid läbi ja üsna viimane, kellega juttu tegime oli hea meelega nõus meid Poolani (kuskile Varssavi lähedusse) ära viima. Leppisime kokku, et kui me hommikul veel siin oleme (kell oli vähe.. oleksime võinud veel edasi hääletada), siis tuleme peale. Läksime istusime korraks maha ja arvasime, et kuna meil naguinii kiiret pole, siis temaga saaks vähemalt hea pika otsa kindlapeale kirja. Vähem stressi jne. Läksime ta juurde tagasi ja panime asja lukku. Hommikul 8 ja 9 vahel pidi olema start.
Istusime Autogrilli restorani ja olime omadega hästi rahul. Saime veel pesta ja süüa. Kuskil 23 paiku panime telgi püsti... üsna kahtlasesse kohta. Peale rekkade mürina ja inimeste lärmi häiris und veel tappev kuumus. Üleüldiselt oli tunne siiski päris hea, sest ots Poolani oli kindlustatud!
Mingi hetk saabus ka uni.. mitte kuigi sügav, aga siiski.