13. august

Üldiselt oli väga halb uni. Öösel oli kohutavalt palav. Ärkasime kuskil 8 paiku ja esimese asjana tahtsime dušši alla minna. Läksin uurisin asja ja tuli välja, et selles bensiinijaamas dušši ei ole! Kõik riided kleepusid selga. Kohvi isu seekord ei olnud, läksime rekkasid nillima. Ott jäi jälle asju valvama, mina selgitasin, kas keegi äkki Firenzesse sisse sõidab. Tüübid olid minuga ootamatult sõbralikud. Tegelikult kõik olid lihtsalt ilged pervod. Jõllitasid ja saatsid jube veidraid pilke mulle järgi. Üks tüüp isegi küsis pärast pikka jalgade vahtimist, et "Ju from Põuland?". Nojahh. Igasuguseid leiab. Tundus aga, et Itaalias selliste kontsentratsioon sutsu suurem, kui mujal.

Kuskil poolteist tundi üritasin leida inimest, kes Firenzesse sõidaks.. kõik läksid Rooma! Lõpuks üks onuke ütles, et siit naguinii keegi ei lähe, ta viib meid ära. Hästi tore onuke oli, kuigi natuke raske oli temaga suhelda, sest inglise keelt ta hästi ei osanud. Pani meid ühes bussipeatuses maha lõpuks ja näitas, kust pileteid saab osta. Tuli kas 1A või 1B peale minna.

Kuskil 12 paiku olime Firenze kesklinnas. Istusime Mäkki maha. Kindel oli, et seal on vähemalt konditsioneer! Võtsime kohvid (päris hea oli kusjuures!).. Otil läks ka tuju paremaks. Kirjutasime sissekandeid ja ootasime Ulvet. Tal läks natuke kauem aega, kui alguses pidi aga lõpuks ta kohale jõudis. Andis meile oma Rooma korteri võtmed ja rääkis täpselt, kuidas ja kuhu me Rooma jõudes minema peame. Mainis meile veel mõned kohad, mida Firenzes võiksime külastada. Kui Ulve ära läks, istusime veel natuke aega ja siis läksime üle tee rongijaama. Ostsime 2. klassi piletid Rooma. 16€ pilet. Kartsime, et võib palju kallim olla. Kiirrong oligi midagi 43€ vms.
Rong pidi väljuma kuskil kella viie paiku aga kui piletiautomaat piletid välja trükkis, selgus, et sellel ei olegi märgitud kellaaega. Võisime ükskõik mis kellasele 2. klassi Rooma rongile minna.

Läksime siis linna vaatama. Peakirik oli jõhkralt suur, selle ees tegime ka pilti. Edasi läksime ühele väikesele tänavale, kus oli väga palju karikatuuri meistreid. Ja siis veel need tüübid, kes mängivad, et nad on kujud. Ei liiguta ennast. Vaatasime, kuidas üks karikatuur valmib ja läksime edasi. Nägime ära silla, mis oli üks esimesi Firenzes ja sillal olid väikesed hooned, kus elasid inimesed, alumistel korrustel olid kulla poed.

Kuna oli äärmiselt palav siis eriti kaua ei jaksanud ringi jaurata. Kõndisime rongijaama. Rong läks kunagi 15.23 vms. Enne võtsime veel jäätisekokteilid. Rong sõitis hästi kaua, 4 h.

Rooma jõudsime poole kaheksa paiku. Temperatuur ei olnud kilomeetritega muutunud.

Rongijaamast välja minema ei pidanud, sealt otse sai metroo peale. Pilet oli 1€, Termini peatusest läksime peale ja Furio Camillos tulime maha. Sealt pidime Cesare Baronino tänavale (tegelt me kohe seda üles ei leidnud, pidime küsima) minema ja kõndima kuni enam edasi ei saa. Edasi enam ei saanud ja pöörasime Tomaso Don Celano tänavale, 3. või 4. maja oligi Ulve maja. Teine korrus, korter 4. Esimese asjana käisime pesemas. Sõime õhtust ja vaatasime korraks kohalikku televisiooni. Ulvel olid turistidest jäänud üles tehtud voodid. Seekord ei pidanud magama õhukesel madratsil ja magamiskotis! Milline mõnu!

Jäime magama. Uni oli oi, kui magus!

12. august

Magasime hommiku maha. Ärkasime alles kella 9st, vaatasime telgiuksest välja ja ei näinud ühtegi rekkat. Kõik olid kuskil kuue paiku ära sõitnud. Panime asjad kokku ja keetsime kohvi. Vaade oli jõhker!

Kohvi joodud, läksime värbama. Väikesed autod olid enamus täis või sõitsid valele poole. Üritasime veidi ka bensiinijaamast väljasõidul hääletada. See kellelegi muljet ei avaldanud. Üksikud rekkad peatusid vahepeal aga nendest keegi Itaalia poole ei läinud või siis ei julgenud kahte inimest peale võtta. Policia pärast.

Üks onu oli lõpuks nõus meid Villachi juurde viima. Kuskil 50 km liikusime jälle edasi. Tuju läks üsna heaks, sest see oli suhteliselt suur keskus, kus meid maha pandi. See oli aga paraku mõõna jaam. Olime kuskil 3 tundi passinud, kui mul oli juba täitsa suva. Võtsin koti seljast ja Ott jäi asju valvama. Teedeatlas näpus läksin täie hooga peale. Värbasin lõpuks ühe austria rekkajuhi, kes meid Padovasse viis. Teda tuli veel tunnike oodata (45 min paus) aga kolme ja poole tunni kõrval oli see aeg tühine.

Tee läbi Alpide oli imeline!

Teiselpool mägesid sadas hoovihma. Padovasse need pilved õnneks ei ulatunud.
Autost välja kobides, oli tunda hoopis teistsugust õhku. Väljas oli üllatavalt soe! Kell oli selleks ajaks 8 õhtul ja päike hakkas loojuma, temperatuur oli aga kuskil 28 kraadi.

Padovas istusime korra maha ja pöörasime õnnelikult atlasel lehekülje edasi. Meie esimene peatus Itaalias!

Kaua ei viitsinud passida ja asusin kohe jälle värbama. Üllataval kombel ka itaallased inglise keelt kuigi hästi ei osanud. Lõpuks sain nõusse ühe vanapaari, kes meid Bolognani viis. Nad olid eriti sõbralikud. Autosse mahtusime nii, et tõmbasime omal kõhud sisse. Teepeal kuulasid nad igasugust lahedat muusikat ja lasid seda üsna kõvasti, ise laulsid kaasa:). Oti poolsest aknast paistis päikeseloojang. Ja Appenniinid!

Bolognasse jõudes oli väljas juba pime. Väljas oli aga soe ja meil und naguinii veel ei olnud, siis otsustasime edasi proovida. Pealegi see bensukas tundus üsna halb telkimiseks. Rekkad keegi meid peale võtta ei tahtnud. Lõpuks nägime ühte üsna sobivat onukest, kes rääkis juba pikemat aega telefoniga. Ootasime kuni onu kõne lõpetas (vahepeal küsisime teistelt ega keegi Firenze poole ei sõida) ja läksime ta juurde jutule. See oli meie reisi sisetunde onu:D. Enne küsima minemist ma ütlesin Otile, et pane tähele, see onu võtab meid peale! Ta ise sõitis Rooma aga kuna meil oli vaja enne Firenzest läbi minna, et korteri võtmed saada, sõitsime temaga Firenze mahasõiduni. Teepeal tuli raske uni peale. Kohale jõudes oli kell ka juba üsna palju. Kaua mõtlema ei pidanud, panime telgi püsti. Kusjuures vaiad maasse ei läinud! Väga kõva ja kuiv pinnas. Uni oli suur aga kohe magama ei jäänud, mingid itaallased räuskasid veidi eemal ja temperatuur oli kuskil 30 kraadi lähedal. Igaljuhul olime jõudnud Itaaliasse.

11. august

Ärkasime hommikul 4.45, väljas tibutas vihma. Hakkasime uniselt telki kokku panema. Magada seekord külm ei olnud aga seda kahjuks kaua nautida ei saanud. Nii vara tuli üles tõusta.

Sõitma hakkasime kell 6. Autos sai veel magada, see oli hea. Poolast oli sõita jäänud kuskil 200 km, edasi oli Tšehhi. Pool 11 tegime pausi. See oli väike parkla, kus bensiinijaama ei olnud. Üks tagasihoidlik restoran oli. Tšehhi toidud pidid olema odavad ja head. Siis tellisimegi endale sibulaomleti ja kohvi. Mati tellis sama ja kokku läks meil kolme peale 10 eurot (miskipärast sai seal ka eurodes maksta). Üle pika aja oli päris hea saada midagi muud peale kiirnuudlite:). Ahjaa.. Ott oli veendunud, et meie paksuke tumedapäine vuntsidega teenindaja oli kindlasti homoseksuaal.

Austria piirini oli veidi veel sõita aga see läks ruttu, autos tuli jälle uni peale.
Enne piiri pandi meid maha ühes väga veidras kohas. See oli kaubanduskeskus ja ühtlasi laste lõbustuspark ja fantaasiamaailm. Jube koledad plastmassist lohed, näkid ja muud sellised süsteemid istusid igal pool majade katustel ja lambikuplitel. Üpris inetu siiski.

Proovisime natuke hääletada keskusest väljasõidutaskute juures. Peale ei võetud ja läksime teisel pool teed asuvasse bensiinijaama. Seal küsisime rekkajuhtidelt ega keegi itaalia poole liikumas ei ole. Ei olnud. Ostsime ühe värskendava Fanta ja läksime tagasi taskute juurde. Seekord läks paremini ja üks pereisast põkk võttis meid peale ja oli nõus Viinini viima. Palusime ennast maha enne linna ühes bensiinijaamas. Tuli välja, et see oli üks väga mõttetu bensiinijaam, kus eriti rahvast ei käinud. Muud üle jällegi ei jäänud, kui inimestelt küsima hakata, kes kuhupoole liigub. Üllatuseks ei osanud austerlased kuigi hästi inglise keelt. Lõpuks rääkisime ära ühe noorema rekkamehe, kes viis meid lihtsalt ühte suurde keskusesse Viini küljeall, kus rekkad peatuvad. Ilmselt tal endal sinna asja ei olnud, ju ta lihtsalt heast südamest sõidutas meid natuke.

VHHOOOOUUUU, mis keskus see veel oli, kuhu me jõudsime. Hiiglaslik parkla, kus oli üle 100 rekka, kaubanduskeskus koos vähemalt kuue restoraniga. Tuju läks kohe nii heaks, et otsustasime sel puhul süüa osta, mitte makarone keeta.
Kuna kõige odavam oli Burger King...
Noh, kõhud saime täitsa täis ja lõpuks kõndisime tagasi parklasse. Ma hakkasin täie hooga värbamistööd tegema: "ikskuus mii, du ju spiik inglišš, veer du ju gõu, vi ar kõuing tu itali". Vastuseks tuli põhiliselt "no no no, mi kam from itali, gõuing tu rumenia". Sattusin küsima ka ühelt (eemalt vaadates meesterahvalt, tegelikult) tädilt ega tema Itaalia poole teel ei ole, ta vastas et tegelikult oleme me sattunud natuke valesse "reststationi", kuna selles parklas on peamiselt tüübid, kes sõidavad rumeenia/sloveenia/poola poole. Ta soovitas meil küsida väikeste autode juhtidelt. Paarilt inimeselt jõudsime küsida, kui tuli selle sama rekkatädi naine (ilmselt lesbipaar) koos koeraga meile ütlema, et neil hakkas väga kahju meist ja nad tahavad meid viia teise reststationi, kus peatuvad rekkad, kes sõidavad Itaalia suunas.

Nii nad viisidki meid lihtsalt niisama, kuna me nii õnnetukesed paistsime, 30 km teise kohta ja hiljem tulid ise tagasi. Alguses olime kiirtee A1 ääres aga meid viidi A2 äärde.

Kui kohale jõudsime pakkusid nad veel, et äkki tahame, nad ostavad meile kohvi. Me viisakusest loobusime, tänasime neid ette ja taha ning asusime värbama.
Naised küsisid ise samuti mõnelt rekkajuhilt abi aga me lõpuks palusime et nad meid rohkem ei aitaks, küll me ise hakkama saame.

Ühel hetkel saime nõusse rekkajuhi, kes ootas oma bossi kõne. See pidi tulema lähima 2 tunni jookus ja selgitama kas tüüp peab minema Itaaliasse või tagasi koju Slovakkiasse. Leppisime veel kokku, et kui me enne kellegi autole saame, siis lähme peale, mitte ei jää tema kõne ootama. Igaljuhul oli ta väga tore poiss.

Juhtus nii, et leidsime omale auto enne kõne. Seekord oli tegemist meie reisi kõige eeskujulikuma mehega. Ta oli kuskil 45 aastane, hoolitsetud, tumedapäine onuke. Rääkis hästi rahulikult. Teepeal pakkus meile vett with bubbles ja vett with no bubbles. Kui pausi tegime, tõi ta meile poest kommi, öeldes, et kindlasti peame proovima - Austrian speciality. Tee, mida mööda sõitsime oli imeline! Suured mäed, mis olid kaetud lammaste poolt niidetud muruga; väikesed mägikülad; üksikud lossid mäetippudes jnejnejne. Onu näitas meile veel, kus treenitakse kuulsaid Viini valgeid hobuseid ja kus kasvavad Austria ainsad pähklipuud. Lõpuks pani ta meid maha Klagenfurti lähedal reststationis.

Kuna rekkade parkla oli täis siis otsustasime kohe leida rekka, mis hommikul stardiks Itaalia suunas. Sellist nagu vaja me ei leidnud. Küll aga leidsime sealt Mati! Kopsisime ta uksele, ta parasjagu magas. Tuli välja truuparite väel ja oli veidi kohmetu. Me sellest eriti ei hoolinud ja rääkisime suure õhinaga talle oma päevast. Ta oli üldiselt väga üllatunud, et me nii kaugele oleme jõudnud. Austria lähedal meid maha pannes, arvast ta et me enam kaugemale ei jõua. Igaljuhul tõestasime talle, et me ei ole mingid mökud.

Lõpuks otsustasime, et küll hommikul leiame mõne rekka, kes siin kasvõi 45-minuti pausi teeb. Siin oli pealegi päris palju autosid, kes Itaalia poole liikusid. Panime telgi püsti ja jäime magama keset Alpe! Natuke ilus koht oli ju.

10. august

6.00 - Äratus, mega külm uni oli, veel külmem oli ärgata
6.51 - kohvid
7.00 - start
11.00 - lõuna
15.00 - paus (45min)
18.30 - kohal

10 h sõitu seljataga

19.00 - jäätis, wc
...kuhu telk panna?

Üldiselt oli üsna mõttetu päev. Ärkasime, kobisime autodesse ja sõitsime 4 ja pool tundi. Siis oli paus 45 minutit.. tegime turbonuudleid ja Oti pangakaardiga oli mingi jura. Peale pausi sõitsime jälle 4,5 tundi ja olime jõudnud Poola - Tšehhi piirile üsna lähedale. Sinna jäime ööseks. Suhteliselt nukker oli telgile koha leidmisega. Kõik kohad olid poola paskaake täis. Lõpuks leidsime ühe porilombi, mis oli piisavalt kaugel kõikidest pandiitidest. Järgmisel päeval oli start kella kuuest.

9. august

Reisipäevikust:
6.20 - Ott ärkab, Anni magab, Ott magab edasi.
6.45 - äratus, Anni magab, Ott hakkab jaurama
8.15 - telk pakitud, hambad pestud, istume Statoili ees ja joome kohvi ning sööme kilu-tomatis võikusid
9.00-10.00 - teeääres
10.00-12.00 - Bauska --> Vilnius

Peale võttis üks tore meesterahvas. Jutustas meiega päris palju. Alguses mõtlesime temaga sõita kuni Panevéžys-ini, et sealt edasi Kaunase poole hääletada aga otsustasime, et Vilnius on parem variant. Vilniuse kesklinnas pakiti meid maha. Kusjuures onu pakkus meile veel varianti, et oleks lasknud meil tunnikese linnas ringi vaadata ja siis oleks meid jälle teeäärde visanud. Tal endal tuli naguinii kuskile minna ja suund oleks olnud meie jaoks sobiv.
Mõtlesime, et mis me ikka tüli teeme, saame ise hakkama. Kuskil kella ühe paiku meisterdasime omale lõunasöögi - turbonuudlid:).
Saime kõhud enamvähem täis ja otsustasime kõndida rongijaama, kaalusime varianti, et äkki sõidaks rongiga läbi Poola.
Tee rongijaamani oli üsna pikk ja väsitav. Esimene pikem kõndimine raskete kottidega. Teepeal kohtasime veel parajaid paskaake. Siukseid pätipoisse liikus seal suhteliselt palju. Rongijaamas olid paraku üsna saamatud inimesed ja me läksime hoopis bussijaama. Seal Ott nägi kiisut:D (klienditeenindaja bussijaama infoletis). Ostsime bussipiletid Marijampolé-i. See asub üsna Via Baltica kõrval ja arvasime, et ehk sealt saab paremini peale. Vilniusest välja seiklemine oleks ilmselt tunduvalt kauem aega võtnud.
Buss väljus vist 15. 45 ja kohale jõudsime umbes 2 tunniga.
Marijampolés nägime suuri silte, mis näitasid suuna E67 (Via Baltica) peale. Paraja koha leidsime ja hakkasime jälle hääletama. Kuskil tund/poolteist läks aega, kuni võttis peale hästi tore naisterahvas oma väikese mersuga. Rääkis meile, et Leedus on väga ohtlik hääletada, rääkimata telkimisest. Tegelikult sellel hetkel me olime üsna kindlad, et Leedus täna telkima peab...
Tädi viis meid veidi paremasse kohta hääletama. Via Balticani oli sealt kuskil 15 km.

Selles punktis tekkis esimene suurem mõõn. Vähemalt minul, kuigi ma arvan, et ka Otil. Kaua passisime ja lõpuks otsustasime jala kuskile poole liikuda, sest see koht ei olnud telkimiseks üldsegi sobiv. Samal ajal hääletasime. Lõpuks võtsid meid peale 2 meesterahvast 2 lapsega, autos oli 1 vaba koht:D-.. ja peale tahtsid saada 4 - Ott ja Anni koos kahe (nendest lastest suuremate) paunadega. Peale me endid igaljuhul pressisime ja nad viisid meid Kalvarijani. Nad otsisid ka meie jaoks ühe poekese, mis veel lahti oli ja panid meid selle ees maha. Kell võis olla siis juba 21. Kohe, kui teeni jõudsime, viskasime käe püsti ja kuskil kolmas auto peatus ja pakkus, et võib 4 km edasi viia. Meie aga loobusime... Paraku me ei teadnud, et Via Balticani oli kuskil 3 km...

Vantsisime natuke aega jala, kuni järsku teiselt poolt põldu paistis meile LÕPUKS Via Baltica koos oma rekka-rongidega. Jagasime nüüd lahti, et sellest neljast kilomeetrist oleks olnud väga palju abi. Mõne ajapärast saime pidama ühe noore tüübi, kes meid kuskil kilomeeter maad sõidutas õige tee äärde.
Üritasime veidi aega hääletada. Väljas oli juba päris pime. Siis vehkisime taskulambiga vastutulevatele autodele, et nad meid märkaksid. Sellest palju kasu ei olnud. Koht, kus me hääletasime, oli suhteliselt halb, sest autodel oli hoog sees ja peatumiseks ei olnud kuigi head võimalused. Läksime üle tee asuvasse bensiinijaama, kuna seal seisid mõned üksikud rekkad. Mõtlesime, et prooviks õnne ja küsiks, äkki rekkad võtavad peale.

Esimene rekka, milleni jõudsin, oli - ohhh, seda üllatust!!! - eesti numbrimärgiga. Rekkal oli aken lahti. Läksin ukse juurde ja ütlesin juhile "Tere Mati!" (meie jaoks tundus kodu selleks hetkeks väga kaugel olevat, kuna olime ära olnud juba 2 päeva ja seda rõõmsam meel oli kohata eestlasi, Mati nii õnnelik küll ei olnud aga üllatunud siiski) küsisin, kas oleks võimalik, et me sõidame nendega koos läbi Poola (tema ise sõitis Austriani). Mati palus ära oodata oma paarimees ja siis rääkisime asjad selgeks. Nad olid nõus meid viima Tšehhi-Austria piirini. Pidime küll olema erinevates autodes aga polnud hullu. Poolas me igaljuhul ekslema ei pidanud! Start oli järgmisel hommikul kell 7.

Panime telgi püsti; helistasime emmedele; keetsime kakaod; sõime küpsiseid ja olime õnnejunnis, et päev nii hästi lõppes.

8. august 2009

Hommikul ärkasime üsna vara. Kuskil poole 7 paiku. Sõime päris rohkelt ja valmistasime mõned võikud teepeale, et lõunal kohe midagi ostma ei peaks. Panime veel viimased asjad kotti (hambahari, võikud, võtmed) ja 9 läbi läks Anne peatusest buss. Number 18 sõidab Lõunakeskuseni, tulime Ringtee peatuses maha. Läksime Riia maantee äärde ja võtsime kotist kaustiku, millele oli peale kirjutatud rasvaselt "RIGA". Ott hoidis silti ja mina hääletasin.

Natuke läks aega ja lõpuks peatus vanem Opel kadett. Isa koos oma tütrega (mõlemad üle 40 aastased) läksid kellegi matustele. Kuigi kurvas meeleolus nad õnneks ei olnud. Sellepeale, kui me teatasime, et ühel heal päeval tahame me Rooma jõuda, naersid nad igaljuhul päris pikalt ja laginal.

Tegime vahepeal paar peatust ja lõpuks panid nad meid maha Uulus. See on kuskil Pärnu lähedal, natuke lõunasse. Igaljuhul olime jõudnud Via Balticani, mis oli väga meeldiv. Seal ei läinud ka just kuigi kaua, kuni peatus üks riia rekkamees. Inglise keelt ta ei osanud aga sellest sai ta aru, et kui ta meid Riiani viib, on kõik väga hästi. Onu paraku oma peaga palju ei viitsinud mõelda ja maha pani ta meid üpris halvas kohas. Kuskil maantee mahasõidul, kus peatuda ei tohtinud. Tirisime oma kompsud autost välja ja kõndisime kiiresti mõistlikumasse kohta. Sõime võikusid ja jõime. Olime üldiselt endiga väga rahul. Jalutasime pärast pooletunnist pausi teeäärde tagasi ja leidsime hääletamiseks üsna sobiva koha. Ohjahh.. esimene tagasilöök.

Ootasime seal umbes 2 tundi ja natuke peale. Keegi lihtsalt ei tahtnud meid Kaunasesse viia. Mingi hea asjapärast lõpuks üks nooremapoolne kutt Riiast peatus ja viis meid linna sisse. Otsustasime, et linna on meil mõistlikum minna, kuna see oli ilmselgelt halva auraga koht hääletamiseks. Poiss viis meid rongijaama juurde. Seal tegime kerge pausi. Käisime poes, ostsime vett ja jäätist. Istusime maha ja olime üpris õnnelikud.

Kaua passida ei viitsinud ja siis otsisime üles bussi, millega saaksime linnast välja teeäärde. Bussi tuli oodata meil üsna kaua aga lõpuks ta viis meid väga õigesse kohta. Kell oli selleks hetkeks juba kümme. Ühe peatusega panime esialgu mööda aga õnneks polnud pikk tee tagasi kõndida. Teeääres valisime koha, kus oleks kerge valgustus. Sättisime ka kotid nii, et helkurid oleksid näha. Kaua ei läinud, kui võttis peale mikrobussiga vennike, kes meid kuskil 20+ km edasi viis. Ühe ringtee juurde (kusjuures ringilt üks tee välja läks Tallinna poole:). Väljas oli selleks hetkeks juba päris kottpime, kui sinna jõudsime aga õnneks olid ka seal tänavavalgustid.
Selles peatuses juhtus ka veel siuke lugu, et me kohtasime ühte hullukest. Tüüp sõitis ringil jalgrattaga vastassuunas, põikles autode eest ja tegi üldse igasuguseid eluohtlikke manöövreid, siis sõitis meie juurde ja ilmselt ütles läti keeles midagi sellist, et kas ikka nägite?!
Nii ta seal mõned korrad jauras. Ühel hetkel läks ta ringil teiselt teelt välja ja õnneks enam meid tüütama ei tulnud.

Järgmisena võttis peale (vähemalt meie reisi puhul) kõige laialdasemalt esinev liik - 30-60 aastane, üsna hea haridusega, laia silmaringiga, inglise keelt kõnelev meesterahvas. See konkreetne oli kuskil kolmekümnendates. Viis meid veel 30 km edasi ühte linnakesse (Bauska). Seal külastasime Statoili ja sõime õhtuks kabanossi. Proovisime veel veidi hääletada aga pimedas polnud väga mõtet, uni oli ka juba peale tulnud ja siis otsustasime telgi püsti panna. Leidsime sobiva koha ühe kortermaja kõrval. Nurk oli piisavalt pime ja ei olnud kellelegi näha. Leppisime kokku, et ärkame hommikul vara, muidu äkki veel segame kedagi oma kohalviibimisega. Uni tuli üsna raskelt, iga krõbina peale kuulatasime. Oti nohinat oli kuskil 3 paiku kuulda, mina siis veel und ei saanud. Aga enam kaua ka ei läinud.