22. august

Hommikul tuli Vahur koos Lisetiga meid äratama. Kaasas kohvi ja pirukad! Milline hommik!
Vahur ja Liset jätsid meid ärkama. Saime veel majas hambaid pesta ja siis kraamisime oma asjad kokku.
Kõmpisime kuskil 40 minutit Tallinna maantee äärde ja 20 minuti jooksul saime Tallinna auto peale.
Mina läksin Jannsenis maha ja Ott sõitis Järvele, et seal edasi Luigele hääletada.

Jeap.

Kõik vist:)...

21. august

Sõit kestaks umbes 9 tundi. Olime rõõmsalt nõus. Nüüd tuli veel 5 tundi oodata. Läksime küsisime bensukast, kas saaks dušši alla. Rõõmsad poola onukesed olid nõus meid 5€ eest pesema laskma. Onuke kes meid pesemiskohani saatis juba teadis, kes me oleme ja kust tuleme ja mida me siin teeme. Üldse oli tal väga hea meel meie pärast ja arvas, et see on üks hulljulge ettevõtmine.
Ilmselt Arthur oli poolakatega lobisenud:).
Saime lõpuks pesta - milline mõnu!
Pärast pesu läksime istusime bensiinijaama ette lauataha ja keetsime omale kohvi ning ostsime poest saiakesi. Üldiselt oli tunne päris mõnus. 5 tundi on aga päris pikk aeg ja ühel hetkel muutusime väga uniseks. Poolärkvel olles tundus, et temperatuur on alla igasuguse arvestuse. Kohutavalt külm hakkas. Kuskil pool tunnikest lõdisesime, kui bensujaama onu tuli ja ütles, et läheksime burksiputkasse istuma - see on 24 h lahti. Seal oli tunduvalt mõnusam. Lugesime veel mõne lehekülje raamatut. Mina sain kuskil pool tunnikest magada, Ott oli ärkvel.
Kuskil 2.35 läksin vaatasin, ega meie rekkajuht liigutama ei ole hakanud - ei olnud. Ootasime veel 10 minutit ja siis ma läksin ja ajasin ta lihtsalt üles. Natuke unisena tegi ta omale kohvi ja pani meie asjad laoruumi. Väga huvitav oli see, et salongis oli 3 istumiskohta. Mina istusin Oti selja taga, näoga rekkajuhi poole. Minu ees oli veel väike laud, millele sain toetada, kui uni tuli.
Esimene 4 ja pool tundi möödus magades. 45 minutilise pausi ajal sõime oma viimased krossantid ära ja sirutasime jalgu. Väljas oli just valgeks läinud.
Peale pausi vahetasime istekohti. Nüüd mul enam und ei tulnud. Edasi oli kuskil 2-3 tundi sõitu.
Bialystokki jõudsime kuskil kella poole 12 paiku. Saime maha ühes Orleni bensukas, kus käisime hambaid pesemas.
Bensukas üritasime ka inimestega jutule saada aga kõik olid kohalikud. Otsustasime teeäärde hääletama minna (enam ei olnud kiirteid).
Sättisime end E67 juurde ja kuskil tunnikese saime passida, kui peatus Leedu rekkajuht, kes meid Kaunasesse oli nõus viima.
Saime alla tunni sõita, kui tal tuli teha 45 minutiline paus. Ta peatus päris mõistlikus kohas, kus saime korralikult kõhud täis süüa.
Leedukas oli väga sõbralik ja otsis walky-talkyga meile eesti kanaleid, paraku ta neid ei leidnud.
Veidi enne Kaunast tegi ta ühe peatuse, kus ta märkas eesti rekkat. Enn, kes roolis oli, polnud meist üldse vaimustuses ja nii sõitsime leedukaga edasi. Ta pakkis meid maha Kaunase väljasõidul Riia suunas. Ise pidi ta selleks veel jõhkra ringi tegema (ta oli teel Vilniusesse) aga tundus, et ta sõidutas meid hea meelega.
Teeservas, kus maha saime oli peale meie veel 15-20 hääletajat...
Kusjuures meie saime viimasena peale. AGA selleks kulus vaid 45 minutit!
Sel hetkel oli juba kodu meie jaoks väga lähedal ja meisterdasime omale rasvase EST sildi.
Üks väikekaubiku juht märkas seda ja võttis meid peale (kell oli siis juba 7 paiku õhtul). Tema oli teel PÄRNUSSE:)!
Onu veel mainis, et kui meil EST silti poleks olnud, siis poleks ta viitsinud meid peale võtta.
Onu pakkus, et võime kuulata audioraamatut "Mees, kes teadis ussisõnu". See oli päris lõbus.
Pärnusse jõudmiseks kulus 5 tundi ja kui kohale jõudsime oli kell juba öö.
Pärnus lasime ennast maha panna Tammsaare tänaval. Palju ei mõelnud kuhu ööbima minna. Kuna kell oli väga palju, siis kellelegi helistama ei hakanud (tuttavatele pärnukatele). Panime telgi Vahuri hoovi (ise ta veel sees ei ela) ja otsisime wc-d, et hambaid pesta. Leidsime mingi pubi.
Hambad pestud, läksime telki. Uni oli OI OI OI, kui magus! Enne magama minekut saatsin Vahurile sõnumi, et telgime tema hoovis.

20. august

Passisime veel natuke aega õues enne kui Arthur ärkas. Tema sai üle väga pika aja magada, kuna Alpides oli temperatuur juba täiesti mõistlik. Ja sellepärast ta magaski tunnikese kauem, kui oli lubanud. Meie samal ajal passssssisime. Kusjuures temperatuur langes öö jooksul nii palju, et pidime riideid vahetama. Lühikesed särgid ja püksid pakkisime kotti ja igast sooja kraami ajasime omale selga.
Kui rekkasse saime, siis tegime vahetustega magamist. Vahepeal Ott istus istmel ja mina magasin Arthuri voodis ja siis vastupidi.
Nii tukkusime läbi Austria. Õhtuks oli plaanis jõuda üle Tšehhi-Poola piiri.
Tšehhi läks tunduvalt aeglasemalt, kui pidi, kuna seal olid teeremondid ja veel üks liiklusõnnetus. Autod suunati veidi ümber ja kaotasime sellega aega. Arthur lõbustas meid terve tee. Lõpuks peatusime ühes POOLA! bensukas, kus Arthur arvas, et võiks olla eesti rekkasid. Kahjuks eesti rekkasid seal polnud ja läti ja leedu rekkajuhid ei saanud täpselt aru, mida me neilt tahame. Sõitsime järgmisesse bensukasse, kus pidime öösel olema. Jätsime Arthuriga hüvasti, kuigi mainisime, et juhul kui me hommikuks ei ole kedagi värvanud, siis sõidame temaga kuni Varssavini.
Eriti kaua ei läinudki aega, kuni saime jutule ühe poola rekkamehega, kes samal öösel kell 3 hakkas Bialystoki poole sõitma.

19. august

Ärkasime üsna vara. Keetsime mingit kiirtoitu ja ma käisin Autogrillis kuuma vett küsimas, et kohvi teha. Kella 9 paiku istusime oma rekka ette maha ja ootasime, millal Arthur (rekkajuht) omadega valmis saab.

Arthur selgitas meile veel marsruuti. Esmalt pidime võtma Bolognast tema kauba peale ja siis pidime Poola poole sõitma hakkama. Kauba laadimisega pidi minema kuni tund. Kui lao juurde jõudsime sai Artur kõne, millepeale ta tükk aega poole keeles ropendas. Siis seletas ta meile, et keegi kuskil on mingi vea teinud ja kaupa ei saa peale enne kella nelja õhtul. See tähendas, et oleksime pidanud ootama 5-6 tundi. Arthur pakkus meile, et viib meid kuskile bensukasse ära, et saaksime edasi hääletada, kui me temaga oodata ei viitsi/taha. Parasjagu meil kiire ei olnud ja kuna kindel ots Poolani oleks olemas, siis olime nõus veidi ootama.

Sõitsime ühte suvalisse bensukasse (kiirteelt täiesti kõrval). Kuna Itaalias oli parasjagu puhkuste aeg, siis bensukas oli suletud. Tiksusime veidi aega. Tegime aega parajaks.. lugesime raamatut ja lebotasime niisama. Arthur pakkus veel külma õlle (minule külma jääteed)! Ott alguses kahtles aga nii palavaga sellisele pakkumisele naljalt ära ei ütle. Arthuril oli salongis olemas väike külmik ja voodi all hunnik sööke ja hoidiseid:).
Kuskil kella 2 paiku arvas Arthur et peaks lõunat sööma. Hakkasin juba oma kuivikuid kotist otsima, kui ta teatas, et tema teeb lõuna!
Siis ehitasime rekka kõrvale väikse köögi. Läks kuskil 45 minutit ja söök oli valmis - keedukartulid, guljašš ja hapukurk! Ideaalne! Sellist sööki sõime viimati Eestis. Peale söömist keelas Arthur meil ise nõusid pesta, kuna tema oli host. Peale söömist rääkisime natuke globaalprobleemidest ja varsti oligi aeg kaubale järgi minna. Temperatuur oli sellel hetkel üle 40 kraadi. Ja siis selgus, et konditsioneer ei toimi:D. Kerisime aknad lahti...sellest kuigi abi ei olnud. Mõnda aega tuimalt higistasime. Kaubaga läks kuskil tunnike ja lõpuks hakkasime kodu poole liikuma (kella 18 paiku õhtul). Kuskil poolteist tundi saime veel higistada, siis otsustas konditsioneer tööle hakata.
6 tundi sõitsime (vahepeal 45 min paus) ja siis jõudsime oma ööbimiskohta. Selleks oli bensiinijaam Itaalia-Austria piiril. Paraku ei olnud seal telki kuskile panna. Tegime väikse tiiru parkas. Peale itaalia ja türgi rekkade seal kedagi ei olnud. Siis istusime 24 h putkasse maha ja hakkasime hommikut ootama. Vahepeal lugesime raamatut, sõime, maitsesime isegi kohalikku õlle, mängisime kaarte. Mingi hetk oli väga rakse üleval olla. Siis poolunes toetasime pea lauale ja üritasime magada. Sellest suurt midagi välja ei tulnud. Inimesi vooris suht palju öösel ja asju tuli valvata.
Passisime kuni läks valgeks.

18. august

Väga raske oli ärgata, kuna uni saabus alles kella 3 paiku. Lõpuks saime maast lahti ja kuskil 45 minutiga olime valmis liikuma. Ahjaa.. ärkasime kella seitsme asemel kell kaheksa.

Metrooga saime kiirelt kesklinnast välja. Sealt pidime võtma bussi Tivoli suunal ja maha minema peatuses Bagni di Tivoli. Kui metroolt maha tulime, siis kohe peatuse kõrval seisid bussid ja Tivoli buss oli kohe väljumas. Läksime peale. Pileteid meil ei olnud ja kui ma tahtsin teada, kuidas ma need saada võiksin, siis mitte keegi ei mõistnud mis keeles ma räägin. Inglisekeelt ei rääkinud KEEGI. Lõpuks ühed suvalise noored jorsid andsid meile ühe pileti. Igaljuhul me bussist sellepärast ei väljunud, et üks jänest sõitis, trahvi oleks siis lihtsalt pooleks teinud.
Teadsime et maha peame minema enne, kui kiirtee alt läbi sõidame. Läksime küll peale kiirteed maha aga tee ääres olid suured sildid, mis näitasid FIRENZE peale, nii arvasime, et oleme täitsa õiges kohas. Veidi aega hääletasime aga enamik juhte kas sõitsid tiiruga mööda või näitasid näpuga meelekohta. Nukker. Läksin üle tee, et küsida ühelt onult, kus me täpselt asume. Tuli välja, et oleme Rooma kõige keskmise ringi juures. See tähendas, et reaalselt sellest kohast heal juhul 100st autost 0,5 läksid Firenze poole ja parimal juhul 1 kümnest võtab peale (mahakeeramis võimalusi enne meile õiget suunda oli VÄGA palju)... Proovisime siis natuke maad edasi hääletada, et järgmise ringini jõuda. Peatus buss (seal on süsteem, et liinibuss peatub ainult siis, kui keegi bussist karjub, et tahab maha või keegi teeääres käega vehib). See oli jälle Tivoli suunaline. Ütlesin kohe bussijuhile, et me ei tea, milline peatus on Bagni di Tivoli ja et ta teataks, kui maha tuleb minna. Bussijuht noogutas rõõmsalt, mõned tädikesed esipingis samuti ja sõitsime edasi. Maha palusid nad meil minna Tivoli linnas, mis oli päris vale koht (Ulve toonitas, et me läheks kindlasti ENNE Tivolit maha). Suht kurb oli seal maha minna. Ikka väga vale koht!
Kell oli siis juba 11.
Tivoli on selline väike tore linnake, kus on palju hotelle ja palju itaalia turiste (näiteks tüübid Milanost on tulnud Rooma lähistele spa mõnusid nautima vms.. seal lähedal olid ka termaal-vee basseinid).
Jätsin Oti kotte valvama ja marssisin ühte hotelli sisse (lootuses, et seal ikka inglise keelt osatakse). Läks õnneks. Administraator seletas täpselt ära, kus me asume ja kuhu minema peame, et A1 kiirteele saada.
Õues oli temperatuur juba mõnusalt tõusnud. Tuju oli ka suhteliselt paha, sest me olime väga vales kohas. Üldiselt oli üsna suva ja siis hääletasime keset linna. Üsna ruttu peatus vana Fiat kus olid 2 noort naisterahvast. Mõlemad väga heas tujus, sest nad olid puhkusel. Rääkisime nendega päris palju juttu. Maha viskasid nad meid kiirtee (A24) juurde, mis meile sobis ideaalselt.
Tegelikult me ei teadnud, et me oleme A24 juures, mõtlesime, et oleme juba kuidagi A1- juurde jõudnud.
Igaljuhul esimene auto, millele hääletasime, võttis peale. Üritasin tüübile seletada, kuhu me lähme aga paraku ta suurt aru ei saanud. Kuna auto oli peatatud valesse kohta, siis mõtlesime, et küll teepeal seletame ja kobisime autosse.
Ühel hetkel jagasin lahti, et tüüp (jällegi selline keskealine meesterahvas) ei mõista MITTE SÕNAGI INGLISE KEELT! Seletasin alguses, et meil on vaja Firenzesse minna. Onu noogutas rõõmsalt ja siis hakkas kaardil näitama parimaid puhkuse piirkondi Lõuna-Itaalias. Samuti mainis, et tema on sinna poole teel ja ta kangesti tahaks, et me ka kaasa tuleksime. Et homme ta võib meid A1 peale sõidutada vms (tema jutust ma mingil määral ikkagi aru sain, sarnased tüved hispaania keelega vms). Siis taipasin, et me ei olegi veel A1 peal, vaid A24 peal, mis viib meid Rooma tagasi. Panin ennast täie jõuga maksma ja seletasin, et me ei taha Rooma vaid me tahame Firenzesse. Vehkisin veel autoatlasega ja näitasin talle kiirteed, millele meil vaja saada on. Tegin omaarust väga selgeks, et tahame esimeses bensiinijaamas, mis jääb A1 kiirteele, maha minna.
Tüüp aga jauras ikka oma päiksest ja merest ja sellest, et me võiks koos temaga puhkama tulla, homme on ka päev ja me võiks homme alles koju liikuma hakata.
Ott ei saanud üldse millesti mitte midagi nüll nada nunka mas nothing aru ja siis otsustas ta rõõmsat naeratada ja noogutada juhile iga tema lause peale. Lõpuks juht oli päris kindel, et Ott tahab heameelega temaga mere äärde puhkama minna aga mina olen mingi nõme pidur. Ma siis röökisin jälle vahele NO-NO-NO!
See selleks. Kiirteel panin tähele järsku silti, mis näitas mahasõitu FIRENZEle. Onu tahtis esialgu sellest mööda sõita aga ma karjusin STOPSTOPSTOP. Seisime siis mõnda aega keset kiirteed kuni ma onule selgeks tegin, et me tahame Firenze poole minna. Tüübil läks aega aga lõpuks keerasime Firenze poole.
Olime jõudnud A1 kiirteele!
Esimene bensiinijaam, mis teele jäi... ui uiu i.. palusin kiiiresti peatust. Onu rõõmsalt soovis meile edu edaspidiseks jne. Ta tegelikult üldse ei saanud aru, mitu närvirakku ta mul hävitas.
Bensukas oli juba üsna rahulolev tunne. Olime jõudnud Rooma linnast välja ja asusime kiirtee ääres, mis oli suunaga kodupoole:)!
Lonkisime natuke aega ringi ja ma otsustasin rekkajuhtidega vestlema minna. Ott valvas asju ja ma läksin atlas näpus jälle värbama.
Esimene rekkajuht ei saanud inglise keelest üldse aru. IT-numbrimärk. Loogiline.
Järgmise rekka numbrit ma ei näinud aga itaallase aktsendiga ta inglise keelt igal juhul ei rääkinud.
Vestlus oli umbes selline:
"Hello! Do you speek english?"
"Õmm.. Ö littl bit.. mostli doitš.."
Väga tuttav aktsent. Vaatasin numbrimärki ja nimesilti aknal:
"Tere Kaur!!!"
"Hehhh:D, kohe öelnud, et eestlane!"
Äratundmisrõõm missugune! Seletasin siis Kaurile, et siin kaks eestlast üritavad koju tagasi saada. Kaur pidi aga ootama ülemuse kõne, et siis teada saada, kas tuleb kojusõit või on veel mingi kauba laadimine ja süsteemid.
Kell oli juba parasjagu niipalju, et temperatuur ulatus 40 kraadini. Mõtlesime, et teeme pausi, istume ja lobiseme eestlasega, mitte ei higista kuskil teeääres. Väga tore mees oli Kaur (vist Kukerpill, ta andis oma visiitkaardi)! Ootasime bossi kõne ära ja selgus, et Kauril tuleb oodata hommikuni, et siis veel üks bossi kõne saada. Meil oli muidugi väga kahju aga hommikuni ei olnud meil kindlasti mõtet oodata. Meile anti mõista, et see hommikune kõne ilmselt suunab teda kuskile Saksamaa poole vms aga kindlasti mitte koju.
Jätsime hüvast, vahetasime igaks kümneks juhuks telefoninumbreid ja läksime teise parkasse väikseid autosid värbama. Saime peale ühe Mamma-mia onu peale. Ta kuulas terve tee The Very Best Of ABBA-t. Ta sõidutas meid kuskil 60-70 km edasi. Maha saime ühes suuremas Autogrillis. Kell oli kuskil 4 ja väljas oli tapvalt palav. Tegime lõunapausi. Selles bensukas läks kuskil poolteist tundi, kuni peale saime. Firenzeni otsustas viia meid üks (üllatus üllatus) keskealine veidi inglise keelt kõnelev meesterahvas. Autos oli konditsioneer! Ta pakkus ka juua ja lõpuks, kui meid maha pani, siis andis ühe pudelitäie vett kaasa. Väga nunnu onu oli!
Rooma minnes olime seda teed tulnud pimedas. Nüüd sõitsime valges läbi Toscana.
Kui maha saime oli väljas kella kuuene kuumus (päike enam otseselt ei kõrveta aga maapind ja õhk on päeva jooksul VÄGA kuumaks köetud)!:)
Seal bensukas olid põhiliselt itaalia rekkad, juhid inglise keelt ei osanud. Umbes kolmas sõiduauto omanik, kellelt küüti küsisime, oli meid nõus Bolognani sõidutama. Seekord võttis peale veidi noorem kutt. Suhteliselt keeruline oli veel tema eriti väiksesse autosse ära mahtuda oma hiigelkottidega. Teepeal rääkisime igast juttu. Inglise keelt rääkis ta suhteliselt hästi ja Eestist oli ta ka varem kuulnud! Veidi enne Bolognat ühes bensukas pani ta meid maha. Kutsus veel kohvile aga me ei hakanud teda enam tüütama.
Läksime rekkade parklasse. Seal oli kusjuures päris palju neid. Peamiselt Itaalia ja Poola numbrimärgiga. Poola tähendas sisuliselt juba kodu!
Küsisime kõik rekkajuhid läbi ja üsna viimane, kellega juttu tegime oli hea meelega nõus meid Poolani (kuskile Varssavi lähedusse) ära viima. Leppisime kokku, et kui me hommikul veel siin oleme (kell oli vähe.. oleksime võinud veel edasi hääletada), siis tuleme peale. Läksime istusime korraks maha ja arvasime, et kuna meil naguinii kiiret pole, siis temaga saaks vähemalt hea pika otsa kindlapeale kirja. Vähem stressi jne. Läksime ta juurde tagasi ja panime asja lukku. Hommikul 8 ja 9 vahel pidi olema start.
Istusime Autogrilli restorani ja olime omadega hästi rahul. Saime veel pesta ja süüa. Kuskil 23 paiku panime telgi püsti... üsna kahtlasesse kohta. Peale rekkade mürina ja inimeste lärmi häiris und veel tappev kuumus. Üleüldiselt oli tunne siiski päris hea, sest ots Poolani oli kindlustatud!
Mingi hetk saabus ka uni.. mitte kuigi sügav, aga siiski.

17. august

Hommikul ärkasime üsna vara. Pidasime läbirääkimisi ja võtsime vastu otsuse, et järgmisel päeval hakkame tagasi sõitma. Muidu pühendasime terve hommikupooliku lugemisele, kuna oli eriti palav ilm. Vahepeal sõime ja igavlesime niisama. Kui väljas enam tapvalt kuum ei olnud, sättisime linna poole. Käisime ära Vatikanis. Sinna põhi kohta sisse küll ei saanud, aga selle suure platsi, mis seal ees on, nägime ära. Tegime mõned pildid ja väikse joogipeatuse. Võtsime metroo ja sõitsime kesklinna. Tahtsime sellel õhtul original-italian-pizza ära proovida. Mõtlesime aga väga kiiresti ümber, kui hindu nägime. Käisime hoopis poes ja ostsime Murano klaase kokku. Ott küttis all-inni ja ostis kolm tükki. Kõik maksid miljon raha. Käisime veel viimase tiiru mäkist läbi ja kolasime igasugustes suveniiri putkades. Leidsime veel väga toreda paavsti pildiga postkaardi. Algul tahtsime need koju saata aga kuskilt enam postmarki osta ei saanud (kell oli palju). Järgmisel hommikul pidime naguinii liikuma hakkama, nii jäid postkaardid saatmata. Jõudsime kuskil kella 11 paiku korterisse tagasi ja pakkisime kompse. Tegime valmis laimivee. Äratuse panime kella 7-ks. Ulve ei olnud kodus, ta saatis öösel sõnumi, kuidas me täpselt linnast välja saame. See oli üsna unetu öö... järgmine päev algas uuesti äktsion.

16. august

Kõhud olid seepäev suht tühjad. Kõik poed olid ka kinni. Aga muidu polnud hullu. Kolasime jälle linnas. Seekord käisime Fontana Di Trevi juures (see purskkaev, kuhu tuleb münt üle õla sisse visata, kui Rooma tahad tagasi tulla). Õhtul tuli Ulve.

15. august

Magasime umbes sama kaua, kui eelmine öö. Päevakava oli ka suht sama. See päev leidsime linnas Colosseumi üles. Kodus hakkasime raamatut lugema, sest midagi muud teha ei saanud - 40 kraadi sooja.

14. august

Seekord magasime kaua. Ärkasime alles poole 10-ne paiku. Öösel oli tegelikult ikkagi palav aga eelmise ööga ei andnud võrrelda. Tegime kohvi ja mõtlesime linna minna. Ulvel olid valmis tehtud kaustikud, kus oli kirjas kuidas linna minna, mida seal teha jne. Kuskil 12 paiku läksime välja - kohutavalt palav!!! Ootasime bussipeatuses veidi aega, lõpuks mõtlesime ümber linna mineku suhtes. Hakkasime juba tagasi liikuma, kui tuli buss. Sõitsime sellega ühe peatuse, sealt edasi jalutasime metroo peale.
Metroos ja jaamas oli isegi üsna talutav temperatuur aga kui maa alt linnas jälle välja tulime, siis läks jälle väga palavaks. Tiirutasime esialgu niisama linnapeal. Otsisime rongijaama uuesti üles ja kõndisime selle ümbruses. Vahepeal tegime poodides pause ja nautisime konditsioneere.
Kaua ei jaksanud linnas olla, läksime metroo peale. Enne kodu jäi teepeale pood. Ostsime kuskil 15€ eest toitu. Õhtuks tegime jõhkra pasta. Hakkliha ja basiiliku-tomati kastmega. Mmm...
Vaatasime enne magamaminekut telekat ja jõime külma vett.

13. august

Üldiselt oli väga halb uni. Öösel oli kohutavalt palav. Ärkasime kuskil 8 paiku ja esimese asjana tahtsime dušši alla minna. Läksin uurisin asja ja tuli välja, et selles bensiinijaamas dušši ei ole! Kõik riided kleepusid selga. Kohvi isu seekord ei olnud, läksime rekkasid nillima. Ott jäi jälle asju valvama, mina selgitasin, kas keegi äkki Firenzesse sisse sõidab. Tüübid olid minuga ootamatult sõbralikud. Tegelikult kõik olid lihtsalt ilged pervod. Jõllitasid ja saatsid jube veidraid pilke mulle järgi. Üks tüüp isegi küsis pärast pikka jalgade vahtimist, et "Ju from Põuland?". Nojahh. Igasuguseid leiab. Tundus aga, et Itaalias selliste kontsentratsioon sutsu suurem, kui mujal.

Kuskil poolteist tundi üritasin leida inimest, kes Firenzesse sõidaks.. kõik läksid Rooma! Lõpuks üks onuke ütles, et siit naguinii keegi ei lähe, ta viib meid ära. Hästi tore onuke oli, kuigi natuke raske oli temaga suhelda, sest inglise keelt ta hästi ei osanud. Pani meid ühes bussipeatuses maha lõpuks ja näitas, kust pileteid saab osta. Tuli kas 1A või 1B peale minna.

Kuskil 12 paiku olime Firenze kesklinnas. Istusime Mäkki maha. Kindel oli, et seal on vähemalt konditsioneer! Võtsime kohvid (päris hea oli kusjuures!).. Otil läks ka tuju paremaks. Kirjutasime sissekandeid ja ootasime Ulvet. Tal läks natuke kauem aega, kui alguses pidi aga lõpuks ta kohale jõudis. Andis meile oma Rooma korteri võtmed ja rääkis täpselt, kuidas ja kuhu me Rooma jõudes minema peame. Mainis meile veel mõned kohad, mida Firenzes võiksime külastada. Kui Ulve ära läks, istusime veel natuke aega ja siis läksime üle tee rongijaama. Ostsime 2. klassi piletid Rooma. 16€ pilet. Kartsime, et võib palju kallim olla. Kiirrong oligi midagi 43€ vms.
Rong pidi väljuma kuskil kella viie paiku aga kui piletiautomaat piletid välja trükkis, selgus, et sellel ei olegi märgitud kellaaega. Võisime ükskõik mis kellasele 2. klassi Rooma rongile minna.

Läksime siis linna vaatama. Peakirik oli jõhkralt suur, selle ees tegime ka pilti. Edasi läksime ühele väikesele tänavale, kus oli väga palju karikatuuri meistreid. Ja siis veel need tüübid, kes mängivad, et nad on kujud. Ei liiguta ennast. Vaatasime, kuidas üks karikatuur valmib ja läksime edasi. Nägime ära silla, mis oli üks esimesi Firenzes ja sillal olid väikesed hooned, kus elasid inimesed, alumistel korrustel olid kulla poed.

Kuna oli äärmiselt palav siis eriti kaua ei jaksanud ringi jaurata. Kõndisime rongijaama. Rong läks kunagi 15.23 vms. Enne võtsime veel jäätisekokteilid. Rong sõitis hästi kaua, 4 h.

Rooma jõudsime poole kaheksa paiku. Temperatuur ei olnud kilomeetritega muutunud.

Rongijaamast välja minema ei pidanud, sealt otse sai metroo peale. Pilet oli 1€, Termini peatusest läksime peale ja Furio Camillos tulime maha. Sealt pidime Cesare Baronino tänavale (tegelt me kohe seda üles ei leidnud, pidime küsima) minema ja kõndima kuni enam edasi ei saa. Edasi enam ei saanud ja pöörasime Tomaso Don Celano tänavale, 3. või 4. maja oligi Ulve maja. Teine korrus, korter 4. Esimese asjana käisime pesemas. Sõime õhtust ja vaatasime korraks kohalikku televisiooni. Ulvel olid turistidest jäänud üles tehtud voodid. Seekord ei pidanud magama õhukesel madratsil ja magamiskotis! Milline mõnu!

Jäime magama. Uni oli oi, kui magus!

12. august

Magasime hommiku maha. Ärkasime alles kella 9st, vaatasime telgiuksest välja ja ei näinud ühtegi rekkat. Kõik olid kuskil kuue paiku ära sõitnud. Panime asjad kokku ja keetsime kohvi. Vaade oli jõhker!

Kohvi joodud, läksime värbama. Väikesed autod olid enamus täis või sõitsid valele poole. Üritasime veidi ka bensiinijaamast väljasõidul hääletada. See kellelegi muljet ei avaldanud. Üksikud rekkad peatusid vahepeal aga nendest keegi Itaalia poole ei läinud või siis ei julgenud kahte inimest peale võtta. Policia pärast.

Üks onu oli lõpuks nõus meid Villachi juurde viima. Kuskil 50 km liikusime jälle edasi. Tuju läks üsna heaks, sest see oli suhteliselt suur keskus, kus meid maha pandi. See oli aga paraku mõõna jaam. Olime kuskil 3 tundi passinud, kui mul oli juba täitsa suva. Võtsin koti seljast ja Ott jäi asju valvama. Teedeatlas näpus läksin täie hooga peale. Värbasin lõpuks ühe austria rekkajuhi, kes meid Padovasse viis. Teda tuli veel tunnike oodata (45 min paus) aga kolme ja poole tunni kõrval oli see aeg tühine.

Tee läbi Alpide oli imeline!

Teiselpool mägesid sadas hoovihma. Padovasse need pilved õnneks ei ulatunud.
Autost välja kobides, oli tunda hoopis teistsugust õhku. Väljas oli üllatavalt soe! Kell oli selleks ajaks 8 õhtul ja päike hakkas loojuma, temperatuur oli aga kuskil 28 kraadi.

Padovas istusime korra maha ja pöörasime õnnelikult atlasel lehekülje edasi. Meie esimene peatus Itaalias!

Kaua ei viitsinud passida ja asusin kohe jälle värbama. Üllataval kombel ka itaallased inglise keelt kuigi hästi ei osanud. Lõpuks sain nõusse ühe vanapaari, kes meid Bolognani viis. Nad olid eriti sõbralikud. Autosse mahtusime nii, et tõmbasime omal kõhud sisse. Teepeal kuulasid nad igasugust lahedat muusikat ja lasid seda üsna kõvasti, ise laulsid kaasa:). Oti poolsest aknast paistis päikeseloojang. Ja Appenniinid!

Bolognasse jõudes oli väljas juba pime. Väljas oli aga soe ja meil und naguinii veel ei olnud, siis otsustasime edasi proovida. Pealegi see bensukas tundus üsna halb telkimiseks. Rekkad keegi meid peale võtta ei tahtnud. Lõpuks nägime ühte üsna sobivat onukest, kes rääkis juba pikemat aega telefoniga. Ootasime kuni onu kõne lõpetas (vahepeal küsisime teistelt ega keegi Firenze poole ei sõida) ja läksime ta juurde jutule. See oli meie reisi sisetunde onu:D. Enne küsima minemist ma ütlesin Otile, et pane tähele, see onu võtab meid peale! Ta ise sõitis Rooma aga kuna meil oli vaja enne Firenzest läbi minna, et korteri võtmed saada, sõitsime temaga Firenze mahasõiduni. Teepeal tuli raske uni peale. Kohale jõudes oli kell ka juba üsna palju. Kaua mõtlema ei pidanud, panime telgi püsti. Kusjuures vaiad maasse ei läinud! Väga kõva ja kuiv pinnas. Uni oli suur aga kohe magama ei jäänud, mingid itaallased räuskasid veidi eemal ja temperatuur oli kuskil 30 kraadi lähedal. Igaljuhul olime jõudnud Itaaliasse.

11. august

Ärkasime hommikul 4.45, väljas tibutas vihma. Hakkasime uniselt telki kokku panema. Magada seekord külm ei olnud aga seda kahjuks kaua nautida ei saanud. Nii vara tuli üles tõusta.

Sõitma hakkasime kell 6. Autos sai veel magada, see oli hea. Poolast oli sõita jäänud kuskil 200 km, edasi oli Tšehhi. Pool 11 tegime pausi. See oli väike parkla, kus bensiinijaama ei olnud. Üks tagasihoidlik restoran oli. Tšehhi toidud pidid olema odavad ja head. Siis tellisimegi endale sibulaomleti ja kohvi. Mati tellis sama ja kokku läks meil kolme peale 10 eurot (miskipärast sai seal ka eurodes maksta). Üle pika aja oli päris hea saada midagi muud peale kiirnuudlite:). Ahjaa.. Ott oli veendunud, et meie paksuke tumedapäine vuntsidega teenindaja oli kindlasti homoseksuaal.

Austria piirini oli veidi veel sõita aga see läks ruttu, autos tuli jälle uni peale.
Enne piiri pandi meid maha ühes väga veidras kohas. See oli kaubanduskeskus ja ühtlasi laste lõbustuspark ja fantaasiamaailm. Jube koledad plastmassist lohed, näkid ja muud sellised süsteemid istusid igal pool majade katustel ja lambikuplitel. Üpris inetu siiski.

Proovisime natuke hääletada keskusest väljasõidutaskute juures. Peale ei võetud ja läksime teisel pool teed asuvasse bensiinijaama. Seal küsisime rekkajuhtidelt ega keegi itaalia poole liikumas ei ole. Ei olnud. Ostsime ühe värskendava Fanta ja läksime tagasi taskute juurde. Seekord läks paremini ja üks pereisast põkk võttis meid peale ja oli nõus Viinini viima. Palusime ennast maha enne linna ühes bensiinijaamas. Tuli välja, et see oli üks väga mõttetu bensiinijaam, kus eriti rahvast ei käinud. Muud üle jällegi ei jäänud, kui inimestelt küsima hakata, kes kuhupoole liigub. Üllatuseks ei osanud austerlased kuigi hästi inglise keelt. Lõpuks rääkisime ära ühe noorema rekkamehe, kes viis meid lihtsalt ühte suurde keskusesse Viini küljeall, kus rekkad peatuvad. Ilmselt tal endal sinna asja ei olnud, ju ta lihtsalt heast südamest sõidutas meid natuke.

VHHOOOOUUUU, mis keskus see veel oli, kuhu me jõudsime. Hiiglaslik parkla, kus oli üle 100 rekka, kaubanduskeskus koos vähemalt kuue restoraniga. Tuju läks kohe nii heaks, et otsustasime sel puhul süüa osta, mitte makarone keeta.
Kuna kõige odavam oli Burger King...
Noh, kõhud saime täitsa täis ja lõpuks kõndisime tagasi parklasse. Ma hakkasin täie hooga värbamistööd tegema: "ikskuus mii, du ju spiik inglišš, veer du ju gõu, vi ar kõuing tu itali". Vastuseks tuli põhiliselt "no no no, mi kam from itali, gõuing tu rumenia". Sattusin küsima ka ühelt (eemalt vaadates meesterahvalt, tegelikult) tädilt ega tema Itaalia poole teel ei ole, ta vastas et tegelikult oleme me sattunud natuke valesse "reststationi", kuna selles parklas on peamiselt tüübid, kes sõidavad rumeenia/sloveenia/poola poole. Ta soovitas meil küsida väikeste autode juhtidelt. Paarilt inimeselt jõudsime küsida, kui tuli selle sama rekkatädi naine (ilmselt lesbipaar) koos koeraga meile ütlema, et neil hakkas väga kahju meist ja nad tahavad meid viia teise reststationi, kus peatuvad rekkad, kes sõidavad Itaalia suunas.

Nii nad viisidki meid lihtsalt niisama, kuna me nii õnnetukesed paistsime, 30 km teise kohta ja hiljem tulid ise tagasi. Alguses olime kiirtee A1 ääres aga meid viidi A2 äärde.

Kui kohale jõudsime pakkusid nad veel, et äkki tahame, nad ostavad meile kohvi. Me viisakusest loobusime, tänasime neid ette ja taha ning asusime värbama.
Naised küsisid ise samuti mõnelt rekkajuhilt abi aga me lõpuks palusime et nad meid rohkem ei aitaks, küll me ise hakkama saame.

Ühel hetkel saime nõusse rekkajuhi, kes ootas oma bossi kõne. See pidi tulema lähima 2 tunni jookus ja selgitama kas tüüp peab minema Itaaliasse või tagasi koju Slovakkiasse. Leppisime veel kokku, et kui me enne kellegi autole saame, siis lähme peale, mitte ei jää tema kõne ootama. Igaljuhul oli ta väga tore poiss.

Juhtus nii, et leidsime omale auto enne kõne. Seekord oli tegemist meie reisi kõige eeskujulikuma mehega. Ta oli kuskil 45 aastane, hoolitsetud, tumedapäine onuke. Rääkis hästi rahulikult. Teepeal pakkus meile vett with bubbles ja vett with no bubbles. Kui pausi tegime, tõi ta meile poest kommi, öeldes, et kindlasti peame proovima - Austrian speciality. Tee, mida mööda sõitsime oli imeline! Suured mäed, mis olid kaetud lammaste poolt niidetud muruga; väikesed mägikülad; üksikud lossid mäetippudes jnejnejne. Onu näitas meile veel, kus treenitakse kuulsaid Viini valgeid hobuseid ja kus kasvavad Austria ainsad pähklipuud. Lõpuks pani ta meid maha Klagenfurti lähedal reststationis.

Kuna rekkade parkla oli täis siis otsustasime kohe leida rekka, mis hommikul stardiks Itaalia suunas. Sellist nagu vaja me ei leidnud. Küll aga leidsime sealt Mati! Kopsisime ta uksele, ta parasjagu magas. Tuli välja truuparite väel ja oli veidi kohmetu. Me sellest eriti ei hoolinud ja rääkisime suure õhinaga talle oma päevast. Ta oli üldiselt väga üllatunud, et me nii kaugele oleme jõudnud. Austria lähedal meid maha pannes, arvast ta et me enam kaugemale ei jõua. Igaljuhul tõestasime talle, et me ei ole mingid mökud.

Lõpuks otsustasime, et küll hommikul leiame mõne rekka, kes siin kasvõi 45-minuti pausi teeb. Siin oli pealegi päris palju autosid, kes Itaalia poole liikusid. Panime telgi püsti ja jäime magama keset Alpe! Natuke ilus koht oli ju.

10. august

6.00 - Äratus, mega külm uni oli, veel külmem oli ärgata
6.51 - kohvid
7.00 - start
11.00 - lõuna
15.00 - paus (45min)
18.30 - kohal

10 h sõitu seljataga

19.00 - jäätis, wc
...kuhu telk panna?

Üldiselt oli üsna mõttetu päev. Ärkasime, kobisime autodesse ja sõitsime 4 ja pool tundi. Siis oli paus 45 minutit.. tegime turbonuudleid ja Oti pangakaardiga oli mingi jura. Peale pausi sõitsime jälle 4,5 tundi ja olime jõudnud Poola - Tšehhi piirile üsna lähedale. Sinna jäime ööseks. Suhteliselt nukker oli telgile koha leidmisega. Kõik kohad olid poola paskaake täis. Lõpuks leidsime ühe porilombi, mis oli piisavalt kaugel kõikidest pandiitidest. Järgmisel päeval oli start kella kuuest.

9. august

Reisipäevikust:
6.20 - Ott ärkab, Anni magab, Ott magab edasi.
6.45 - äratus, Anni magab, Ott hakkab jaurama
8.15 - telk pakitud, hambad pestud, istume Statoili ees ja joome kohvi ning sööme kilu-tomatis võikusid
9.00-10.00 - teeääres
10.00-12.00 - Bauska --> Vilnius

Peale võttis üks tore meesterahvas. Jutustas meiega päris palju. Alguses mõtlesime temaga sõita kuni Panevéžys-ini, et sealt edasi Kaunase poole hääletada aga otsustasime, et Vilnius on parem variant. Vilniuse kesklinnas pakiti meid maha. Kusjuures onu pakkus meile veel varianti, et oleks lasknud meil tunnikese linnas ringi vaadata ja siis oleks meid jälle teeäärde visanud. Tal endal tuli naguinii kuskile minna ja suund oleks olnud meie jaoks sobiv.
Mõtlesime, et mis me ikka tüli teeme, saame ise hakkama. Kuskil kella ühe paiku meisterdasime omale lõunasöögi - turbonuudlid:).
Saime kõhud enamvähem täis ja otsustasime kõndida rongijaama, kaalusime varianti, et äkki sõidaks rongiga läbi Poola.
Tee rongijaamani oli üsna pikk ja väsitav. Esimene pikem kõndimine raskete kottidega. Teepeal kohtasime veel parajaid paskaake. Siukseid pätipoisse liikus seal suhteliselt palju. Rongijaamas olid paraku üsna saamatud inimesed ja me läksime hoopis bussijaama. Seal Ott nägi kiisut:D (klienditeenindaja bussijaama infoletis). Ostsime bussipiletid Marijampolé-i. See asub üsna Via Baltica kõrval ja arvasime, et ehk sealt saab paremini peale. Vilniusest välja seiklemine oleks ilmselt tunduvalt kauem aega võtnud.
Buss väljus vist 15. 45 ja kohale jõudsime umbes 2 tunniga.
Marijampolés nägime suuri silte, mis näitasid suuna E67 (Via Baltica) peale. Paraja koha leidsime ja hakkasime jälle hääletama. Kuskil tund/poolteist läks aega, kuni võttis peale hästi tore naisterahvas oma väikese mersuga. Rääkis meile, et Leedus on väga ohtlik hääletada, rääkimata telkimisest. Tegelikult sellel hetkel me olime üsna kindlad, et Leedus täna telkima peab...
Tädi viis meid veidi paremasse kohta hääletama. Via Balticani oli sealt kuskil 15 km.

Selles punktis tekkis esimene suurem mõõn. Vähemalt minul, kuigi ma arvan, et ka Otil. Kaua passisime ja lõpuks otsustasime jala kuskile poole liikuda, sest see koht ei olnud telkimiseks üldsegi sobiv. Samal ajal hääletasime. Lõpuks võtsid meid peale 2 meesterahvast 2 lapsega, autos oli 1 vaba koht:D-.. ja peale tahtsid saada 4 - Ott ja Anni koos kahe (nendest lastest suuremate) paunadega. Peale me endid igaljuhul pressisime ja nad viisid meid Kalvarijani. Nad otsisid ka meie jaoks ühe poekese, mis veel lahti oli ja panid meid selle ees maha. Kell võis olla siis juba 21. Kohe, kui teeni jõudsime, viskasime käe püsti ja kuskil kolmas auto peatus ja pakkus, et võib 4 km edasi viia. Meie aga loobusime... Paraku me ei teadnud, et Via Balticani oli kuskil 3 km...

Vantsisime natuke aega jala, kuni järsku teiselt poolt põldu paistis meile LÕPUKS Via Baltica koos oma rekka-rongidega. Jagasime nüüd lahti, et sellest neljast kilomeetrist oleks olnud väga palju abi. Mõne ajapärast saime pidama ühe noore tüübi, kes meid kuskil kilomeeter maad sõidutas õige tee äärde.
Üritasime veidi aega hääletada. Väljas oli juba päris pime. Siis vehkisime taskulambiga vastutulevatele autodele, et nad meid märkaksid. Sellest palju kasu ei olnud. Koht, kus me hääletasime, oli suhteliselt halb, sest autodel oli hoog sees ja peatumiseks ei olnud kuigi head võimalused. Läksime üle tee asuvasse bensiinijaama, kuna seal seisid mõned üksikud rekkad. Mõtlesime, et prooviks õnne ja küsiks, äkki rekkad võtavad peale.

Esimene rekka, milleni jõudsin, oli - ohhh, seda üllatust!!! - eesti numbrimärgiga. Rekkal oli aken lahti. Läksin ukse juurde ja ütlesin juhile "Tere Mati!" (meie jaoks tundus kodu selleks hetkeks väga kaugel olevat, kuna olime ära olnud juba 2 päeva ja seda rõõmsam meel oli kohata eestlasi, Mati nii õnnelik küll ei olnud aga üllatunud siiski) küsisin, kas oleks võimalik, et me sõidame nendega koos läbi Poola (tema ise sõitis Austriani). Mati palus ära oodata oma paarimees ja siis rääkisime asjad selgeks. Nad olid nõus meid viima Tšehhi-Austria piirini. Pidime küll olema erinevates autodes aga polnud hullu. Poolas me igaljuhul ekslema ei pidanud! Start oli järgmisel hommikul kell 7.

Panime telgi püsti; helistasime emmedele; keetsime kakaod; sõime küpsiseid ja olime õnnejunnis, et päev nii hästi lõppes.

8. august 2009

Hommikul ärkasime üsna vara. Kuskil poole 7 paiku. Sõime päris rohkelt ja valmistasime mõned võikud teepeale, et lõunal kohe midagi ostma ei peaks. Panime veel viimased asjad kotti (hambahari, võikud, võtmed) ja 9 läbi läks Anne peatusest buss. Number 18 sõidab Lõunakeskuseni, tulime Ringtee peatuses maha. Läksime Riia maantee äärde ja võtsime kotist kaustiku, millele oli peale kirjutatud rasvaselt "RIGA". Ott hoidis silti ja mina hääletasin.

Natuke läks aega ja lõpuks peatus vanem Opel kadett. Isa koos oma tütrega (mõlemad üle 40 aastased) läksid kellegi matustele. Kuigi kurvas meeleolus nad õnneks ei olnud. Sellepeale, kui me teatasime, et ühel heal päeval tahame me Rooma jõuda, naersid nad igaljuhul päris pikalt ja laginal.

Tegime vahepeal paar peatust ja lõpuks panid nad meid maha Uulus. See on kuskil Pärnu lähedal, natuke lõunasse. Igaljuhul olime jõudnud Via Balticani, mis oli väga meeldiv. Seal ei läinud ka just kuigi kaua, kuni peatus üks riia rekkamees. Inglise keelt ta ei osanud aga sellest sai ta aru, et kui ta meid Riiani viib, on kõik väga hästi. Onu paraku oma peaga palju ei viitsinud mõelda ja maha pani ta meid üpris halvas kohas. Kuskil maantee mahasõidul, kus peatuda ei tohtinud. Tirisime oma kompsud autost välja ja kõndisime kiiresti mõistlikumasse kohta. Sõime võikusid ja jõime. Olime üldiselt endiga väga rahul. Jalutasime pärast pooletunnist pausi teeäärde tagasi ja leidsime hääletamiseks üsna sobiva koha. Ohjahh.. esimene tagasilöök.

Ootasime seal umbes 2 tundi ja natuke peale. Keegi lihtsalt ei tahtnud meid Kaunasesse viia. Mingi hea asjapärast lõpuks üks nooremapoolne kutt Riiast peatus ja viis meid linna sisse. Otsustasime, et linna on meil mõistlikum minna, kuna see oli ilmselgelt halva auraga koht hääletamiseks. Poiss viis meid rongijaama juurde. Seal tegime kerge pausi. Käisime poes, ostsime vett ja jäätist. Istusime maha ja olime üpris õnnelikud.

Kaua passida ei viitsinud ja siis otsisime üles bussi, millega saaksime linnast välja teeäärde. Bussi tuli oodata meil üsna kaua aga lõpuks ta viis meid väga õigesse kohta. Kell oli selleks hetkeks juba kümme. Ühe peatusega panime esialgu mööda aga õnneks polnud pikk tee tagasi kõndida. Teeääres valisime koha, kus oleks kerge valgustus. Sättisime ka kotid nii, et helkurid oleksid näha. Kaua ei läinud, kui võttis peale mikrobussiga vennike, kes meid kuskil 20+ km edasi viis. Ühe ringtee juurde (kusjuures ringilt üks tee välja läks Tallinna poole:). Väljas oli selleks hetkeks juba päris kottpime, kui sinna jõudsime aga õnneks olid ka seal tänavavalgustid.
Selles peatuses juhtus ka veel siuke lugu, et me kohtasime ühte hullukest. Tüüp sõitis ringil jalgrattaga vastassuunas, põikles autode eest ja tegi üldse igasuguseid eluohtlikke manöövreid, siis sõitis meie juurde ja ilmselt ütles läti keeles midagi sellist, et kas ikka nägite?!
Nii ta seal mõned korrad jauras. Ühel hetkel läks ta ringil teiselt teelt välja ja õnneks enam meid tüütama ei tulnud.

Järgmisena võttis peale (vähemalt meie reisi puhul) kõige laialdasemalt esinev liik - 30-60 aastane, üsna hea haridusega, laia silmaringiga, inglise keelt kõnelev meesterahvas. See konkreetne oli kuskil kolmekümnendates. Viis meid veel 30 km edasi ühte linnakesse (Bauska). Seal külastasime Statoili ja sõime õhtuks kabanossi. Proovisime veel veidi hääletada aga pimedas polnud väga mõtet, uni oli ka juba peale tulnud ja siis otsustasime telgi püsti panna. Leidsime sobiva koha ühe kortermaja kõrval. Nurk oli piisavalt pime ja ei olnud kellelegi näha. Leppisime kokku, et ärkame hommikul vara, muidu äkki veel segame kedagi oma kohalviibimisega. Uni tuli üsna raskelt, iga krõbina peale kuulatasime. Oti nohinat oli kuskil 3 paiku kuulda, mina siis veel und ei saanud. Aga enam kaua ka ei läinud.