9. august

Reisipäevikust:
6.20 - Ott ärkab, Anni magab, Ott magab edasi.
6.45 - äratus, Anni magab, Ott hakkab jaurama
8.15 - telk pakitud, hambad pestud, istume Statoili ees ja joome kohvi ning sööme kilu-tomatis võikusid
9.00-10.00 - teeääres
10.00-12.00 - Bauska --> Vilnius

Peale võttis üks tore meesterahvas. Jutustas meiega päris palju. Alguses mõtlesime temaga sõita kuni Panevéžys-ini, et sealt edasi Kaunase poole hääletada aga otsustasime, et Vilnius on parem variant. Vilniuse kesklinnas pakiti meid maha. Kusjuures onu pakkus meile veel varianti, et oleks lasknud meil tunnikese linnas ringi vaadata ja siis oleks meid jälle teeäärde visanud. Tal endal tuli naguinii kuskile minna ja suund oleks olnud meie jaoks sobiv.
Mõtlesime, et mis me ikka tüli teeme, saame ise hakkama. Kuskil kella ühe paiku meisterdasime omale lõunasöögi - turbonuudlid:).
Saime kõhud enamvähem täis ja otsustasime kõndida rongijaama, kaalusime varianti, et äkki sõidaks rongiga läbi Poola.
Tee rongijaamani oli üsna pikk ja väsitav. Esimene pikem kõndimine raskete kottidega. Teepeal kohtasime veel parajaid paskaake. Siukseid pätipoisse liikus seal suhteliselt palju. Rongijaamas olid paraku üsna saamatud inimesed ja me läksime hoopis bussijaama. Seal Ott nägi kiisut:D (klienditeenindaja bussijaama infoletis). Ostsime bussipiletid Marijampolé-i. See asub üsna Via Baltica kõrval ja arvasime, et ehk sealt saab paremini peale. Vilniusest välja seiklemine oleks ilmselt tunduvalt kauem aega võtnud.
Buss väljus vist 15. 45 ja kohale jõudsime umbes 2 tunniga.
Marijampolés nägime suuri silte, mis näitasid suuna E67 (Via Baltica) peale. Paraja koha leidsime ja hakkasime jälle hääletama. Kuskil tund/poolteist läks aega, kuni võttis peale hästi tore naisterahvas oma väikese mersuga. Rääkis meile, et Leedus on väga ohtlik hääletada, rääkimata telkimisest. Tegelikult sellel hetkel me olime üsna kindlad, et Leedus täna telkima peab...
Tädi viis meid veidi paremasse kohta hääletama. Via Balticani oli sealt kuskil 15 km.

Selles punktis tekkis esimene suurem mõõn. Vähemalt minul, kuigi ma arvan, et ka Otil. Kaua passisime ja lõpuks otsustasime jala kuskile poole liikuda, sest see koht ei olnud telkimiseks üldsegi sobiv. Samal ajal hääletasime. Lõpuks võtsid meid peale 2 meesterahvast 2 lapsega, autos oli 1 vaba koht:D-.. ja peale tahtsid saada 4 - Ott ja Anni koos kahe (nendest lastest suuremate) paunadega. Peale me endid igaljuhul pressisime ja nad viisid meid Kalvarijani. Nad otsisid ka meie jaoks ühe poekese, mis veel lahti oli ja panid meid selle ees maha. Kell võis olla siis juba 21. Kohe, kui teeni jõudsime, viskasime käe püsti ja kuskil kolmas auto peatus ja pakkus, et võib 4 km edasi viia. Meie aga loobusime... Paraku me ei teadnud, et Via Balticani oli kuskil 3 km...

Vantsisime natuke aega jala, kuni järsku teiselt poolt põldu paistis meile LÕPUKS Via Baltica koos oma rekka-rongidega. Jagasime nüüd lahti, et sellest neljast kilomeetrist oleks olnud väga palju abi. Mõne ajapärast saime pidama ühe noore tüübi, kes meid kuskil kilomeeter maad sõidutas õige tee äärde.
Üritasime veidi aega hääletada. Väljas oli juba päris pime. Siis vehkisime taskulambiga vastutulevatele autodele, et nad meid märkaksid. Sellest palju kasu ei olnud. Koht, kus me hääletasime, oli suhteliselt halb, sest autodel oli hoog sees ja peatumiseks ei olnud kuigi head võimalused. Läksime üle tee asuvasse bensiinijaama, kuna seal seisid mõned üksikud rekkad. Mõtlesime, et prooviks õnne ja küsiks, äkki rekkad võtavad peale.

Esimene rekka, milleni jõudsin, oli - ohhh, seda üllatust!!! - eesti numbrimärgiga. Rekkal oli aken lahti. Läksin ukse juurde ja ütlesin juhile "Tere Mati!" (meie jaoks tundus kodu selleks hetkeks väga kaugel olevat, kuna olime ära olnud juba 2 päeva ja seda rõõmsam meel oli kohata eestlasi, Mati nii õnnelik küll ei olnud aga üllatunud siiski) küsisin, kas oleks võimalik, et me sõidame nendega koos läbi Poola (tema ise sõitis Austriani). Mati palus ära oodata oma paarimees ja siis rääkisime asjad selgeks. Nad olid nõus meid viima Tšehhi-Austria piirini. Pidime küll olema erinevates autodes aga polnud hullu. Poolas me igaljuhul ekslema ei pidanud! Start oli järgmisel hommikul kell 7.

Panime telgi püsti; helistasime emmedele; keetsime kakaod; sõime küpsiseid ja olime õnnejunnis, et päev nii hästi lõppes.