11. august

Ärkasime hommikul 4.45, väljas tibutas vihma. Hakkasime uniselt telki kokku panema. Magada seekord külm ei olnud aga seda kahjuks kaua nautida ei saanud. Nii vara tuli üles tõusta.

Sõitma hakkasime kell 6. Autos sai veel magada, see oli hea. Poolast oli sõita jäänud kuskil 200 km, edasi oli Tšehhi. Pool 11 tegime pausi. See oli väike parkla, kus bensiinijaama ei olnud. Üks tagasihoidlik restoran oli. Tšehhi toidud pidid olema odavad ja head. Siis tellisimegi endale sibulaomleti ja kohvi. Mati tellis sama ja kokku läks meil kolme peale 10 eurot (miskipärast sai seal ka eurodes maksta). Üle pika aja oli päris hea saada midagi muud peale kiirnuudlite:). Ahjaa.. Ott oli veendunud, et meie paksuke tumedapäine vuntsidega teenindaja oli kindlasti homoseksuaal.

Austria piirini oli veidi veel sõita aga see läks ruttu, autos tuli jälle uni peale.
Enne piiri pandi meid maha ühes väga veidras kohas. See oli kaubanduskeskus ja ühtlasi laste lõbustuspark ja fantaasiamaailm. Jube koledad plastmassist lohed, näkid ja muud sellised süsteemid istusid igal pool majade katustel ja lambikuplitel. Üpris inetu siiski.

Proovisime natuke hääletada keskusest väljasõidutaskute juures. Peale ei võetud ja läksime teisel pool teed asuvasse bensiinijaama. Seal küsisime rekkajuhtidelt ega keegi itaalia poole liikumas ei ole. Ei olnud. Ostsime ühe värskendava Fanta ja läksime tagasi taskute juurde. Seekord läks paremini ja üks pereisast põkk võttis meid peale ja oli nõus Viinini viima. Palusime ennast maha enne linna ühes bensiinijaamas. Tuli välja, et see oli üks väga mõttetu bensiinijaam, kus eriti rahvast ei käinud. Muud üle jällegi ei jäänud, kui inimestelt küsima hakata, kes kuhupoole liigub. Üllatuseks ei osanud austerlased kuigi hästi inglise keelt. Lõpuks rääkisime ära ühe noorema rekkamehe, kes viis meid lihtsalt ühte suurde keskusesse Viini küljeall, kus rekkad peatuvad. Ilmselt tal endal sinna asja ei olnud, ju ta lihtsalt heast südamest sõidutas meid natuke.

VHHOOOOUUUU, mis keskus see veel oli, kuhu me jõudsime. Hiiglaslik parkla, kus oli üle 100 rekka, kaubanduskeskus koos vähemalt kuue restoraniga. Tuju läks kohe nii heaks, et otsustasime sel puhul süüa osta, mitte makarone keeta.
Kuna kõige odavam oli Burger King...
Noh, kõhud saime täitsa täis ja lõpuks kõndisime tagasi parklasse. Ma hakkasin täie hooga värbamistööd tegema: "ikskuus mii, du ju spiik inglišš, veer du ju gõu, vi ar kõuing tu itali". Vastuseks tuli põhiliselt "no no no, mi kam from itali, gõuing tu rumenia". Sattusin küsima ka ühelt (eemalt vaadates meesterahvalt, tegelikult) tädilt ega tema Itaalia poole teel ei ole, ta vastas et tegelikult oleme me sattunud natuke valesse "reststationi", kuna selles parklas on peamiselt tüübid, kes sõidavad rumeenia/sloveenia/poola poole. Ta soovitas meil küsida väikeste autode juhtidelt. Paarilt inimeselt jõudsime küsida, kui tuli selle sama rekkatädi naine (ilmselt lesbipaar) koos koeraga meile ütlema, et neil hakkas väga kahju meist ja nad tahavad meid viia teise reststationi, kus peatuvad rekkad, kes sõidavad Itaalia suunas.

Nii nad viisidki meid lihtsalt niisama, kuna me nii õnnetukesed paistsime, 30 km teise kohta ja hiljem tulid ise tagasi. Alguses olime kiirtee A1 ääres aga meid viidi A2 äärde.

Kui kohale jõudsime pakkusid nad veel, et äkki tahame, nad ostavad meile kohvi. Me viisakusest loobusime, tänasime neid ette ja taha ning asusime värbama.
Naised küsisid ise samuti mõnelt rekkajuhilt abi aga me lõpuks palusime et nad meid rohkem ei aitaks, küll me ise hakkama saame.

Ühel hetkel saime nõusse rekkajuhi, kes ootas oma bossi kõne. See pidi tulema lähima 2 tunni jookus ja selgitama kas tüüp peab minema Itaaliasse või tagasi koju Slovakkiasse. Leppisime veel kokku, et kui me enne kellegi autole saame, siis lähme peale, mitte ei jää tema kõne ootama. Igaljuhul oli ta väga tore poiss.

Juhtus nii, et leidsime omale auto enne kõne. Seekord oli tegemist meie reisi kõige eeskujulikuma mehega. Ta oli kuskil 45 aastane, hoolitsetud, tumedapäine onuke. Rääkis hästi rahulikult. Teepeal pakkus meile vett with bubbles ja vett with no bubbles. Kui pausi tegime, tõi ta meile poest kommi, öeldes, et kindlasti peame proovima - Austrian speciality. Tee, mida mööda sõitsime oli imeline! Suured mäed, mis olid kaetud lammaste poolt niidetud muruga; väikesed mägikülad; üksikud lossid mäetippudes jnejnejne. Onu näitas meile veel, kus treenitakse kuulsaid Viini valgeid hobuseid ja kus kasvavad Austria ainsad pähklipuud. Lõpuks pani ta meid maha Klagenfurti lähedal reststationis.

Kuna rekkade parkla oli täis siis otsustasime kohe leida rekka, mis hommikul stardiks Itaalia suunas. Sellist nagu vaja me ei leidnud. Küll aga leidsime sealt Mati! Kopsisime ta uksele, ta parasjagu magas. Tuli välja truuparite väel ja oli veidi kohmetu. Me sellest eriti ei hoolinud ja rääkisime suure õhinaga talle oma päevast. Ta oli üldiselt väga üllatunud, et me nii kaugele oleme jõudnud. Austria lähedal meid maha pannes, arvast ta et me enam kaugemale ei jõua. Igaljuhul tõestasime talle, et me ei ole mingid mökud.

Lõpuks otsustasime, et küll hommikul leiame mõne rekka, kes siin kasvõi 45-minuti pausi teeb. Siin oli pealegi päris palju autosid, kes Itaalia poole liikusid. Panime telgi püsti ja jäime magama keset Alpe! Natuke ilus koht oli ju.