Magasime hommiku maha. Ärkasime alles kella 9st, vaatasime telgiuksest välja ja ei näinud ühtegi rekkat. Kõik olid kuskil kuue paiku ära sõitnud. Panime asjad kokku ja keetsime kohvi. Vaade oli jõhker!
Kohvi joodud, läksime värbama. Väikesed autod olid enamus täis või sõitsid valele poole. Üritasime veidi ka bensiinijaamast väljasõidul hääletada. See kellelegi muljet ei avaldanud. Üksikud rekkad peatusid vahepeal aga nendest keegi Itaalia poole ei läinud või siis ei julgenud kahte inimest peale võtta. Policia pärast.
Üks onu oli lõpuks nõus meid Villachi juurde viima. Kuskil 50 km liikusime jälle edasi. Tuju läks üsna heaks, sest see oli suhteliselt suur keskus, kus meid maha pandi. See oli aga paraku mõõna jaam. Olime kuskil 3 tundi passinud, kui mul oli juba täitsa suva. Võtsin koti seljast ja Ott jäi asju valvama. Teedeatlas näpus läksin täie hooga peale. Värbasin lõpuks ühe austria rekkajuhi, kes meid Padovasse viis. Teda tuli veel tunnike oodata (45 min paus) aga kolme ja poole tunni kõrval oli see aeg tühine.
Tee läbi Alpide oli imeline!
Teiselpool mägesid sadas hoovihma. Padovasse need pilved õnneks ei ulatunud.
Autost välja kobides, oli tunda hoopis teistsugust õhku. Väljas oli üllatavalt soe! Kell oli selleks ajaks 8 õhtul ja päike hakkas loojuma, temperatuur oli aga kuskil 28 kraadi.
Padovas istusime korra maha ja pöörasime õnnelikult atlasel lehekülje edasi. Meie esimene peatus Itaalias!
Kaua ei viitsinud passida ja asusin kohe jälle värbama. Üllataval kombel ka itaallased inglise keelt kuigi hästi ei osanud. Lõpuks sain nõusse ühe vanapaari, kes meid Bolognani viis. Nad olid eriti sõbralikud. Autosse mahtusime nii, et tõmbasime omal kõhud sisse. Teepeal kuulasid nad igasugust lahedat muusikat ja lasid seda üsna kõvasti, ise laulsid kaasa:). Oti poolsest aknast paistis päikeseloojang. Ja Appenniinid!
Bolognasse jõudes oli väljas juba pime. Väljas oli aga soe ja meil und naguinii veel ei olnud, siis otsustasime edasi proovida. Pealegi see bensukas tundus üsna halb telkimiseks. Rekkad keegi meid peale võtta ei tahtnud. Lõpuks nägime ühte üsna sobivat onukest, kes rääkis juba pikemat aega telefoniga. Ootasime kuni onu kõne lõpetas (vahepeal küsisime teistelt ega keegi Firenze poole ei sõida) ja läksime ta juurde jutule. See oli meie reisi sisetunde onu:D. Enne küsima minemist ma ütlesin Otile, et pane tähele, see onu võtab meid peale! Ta ise sõitis Rooma aga kuna meil oli vaja enne Firenzest läbi minna, et korteri võtmed saada, sõitsime temaga Firenze mahasõiduni. Teepeal tuli raske uni peale. Kohale jõudes oli kell ka juba üsna palju. Kaua mõtlema ei pidanud, panime telgi püsti. Kusjuures vaiad maasse ei läinud! Väga kõva ja kuiv pinnas. Uni oli suur aga kohe magama ei jäänud, mingid itaallased räuskasid veidi eemal ja temperatuur oli kuskil 30 kraadi lähedal. Igaljuhul olime jõudnud Itaaliasse.
No comments:
Post a Comment