8. august 2009

Hommikul ärkasime üsna vara. Kuskil poole 7 paiku. Sõime päris rohkelt ja valmistasime mõned võikud teepeale, et lõunal kohe midagi ostma ei peaks. Panime veel viimased asjad kotti (hambahari, võikud, võtmed) ja 9 läbi läks Anne peatusest buss. Number 18 sõidab Lõunakeskuseni, tulime Ringtee peatuses maha. Läksime Riia maantee äärde ja võtsime kotist kaustiku, millele oli peale kirjutatud rasvaselt "RIGA". Ott hoidis silti ja mina hääletasin.

Natuke läks aega ja lõpuks peatus vanem Opel kadett. Isa koos oma tütrega (mõlemad üle 40 aastased) läksid kellegi matustele. Kuigi kurvas meeleolus nad õnneks ei olnud. Sellepeale, kui me teatasime, et ühel heal päeval tahame me Rooma jõuda, naersid nad igaljuhul päris pikalt ja laginal.

Tegime vahepeal paar peatust ja lõpuks panid nad meid maha Uulus. See on kuskil Pärnu lähedal, natuke lõunasse. Igaljuhul olime jõudnud Via Balticani, mis oli väga meeldiv. Seal ei läinud ka just kuigi kaua, kuni peatus üks riia rekkamees. Inglise keelt ta ei osanud aga sellest sai ta aru, et kui ta meid Riiani viib, on kõik väga hästi. Onu paraku oma peaga palju ei viitsinud mõelda ja maha pani ta meid üpris halvas kohas. Kuskil maantee mahasõidul, kus peatuda ei tohtinud. Tirisime oma kompsud autost välja ja kõndisime kiiresti mõistlikumasse kohta. Sõime võikusid ja jõime. Olime üldiselt endiga väga rahul. Jalutasime pärast pooletunnist pausi teeäärde tagasi ja leidsime hääletamiseks üsna sobiva koha. Ohjahh.. esimene tagasilöök.

Ootasime seal umbes 2 tundi ja natuke peale. Keegi lihtsalt ei tahtnud meid Kaunasesse viia. Mingi hea asjapärast lõpuks üks nooremapoolne kutt Riiast peatus ja viis meid linna sisse. Otsustasime, et linna on meil mõistlikum minna, kuna see oli ilmselgelt halva auraga koht hääletamiseks. Poiss viis meid rongijaama juurde. Seal tegime kerge pausi. Käisime poes, ostsime vett ja jäätist. Istusime maha ja olime üpris õnnelikud.

Kaua passida ei viitsinud ja siis otsisime üles bussi, millega saaksime linnast välja teeäärde. Bussi tuli oodata meil üsna kaua aga lõpuks ta viis meid väga õigesse kohta. Kell oli selleks hetkeks juba kümme. Ühe peatusega panime esialgu mööda aga õnneks polnud pikk tee tagasi kõndida. Teeääres valisime koha, kus oleks kerge valgustus. Sättisime ka kotid nii, et helkurid oleksid näha. Kaua ei läinud, kui võttis peale mikrobussiga vennike, kes meid kuskil 20+ km edasi viis. Ühe ringtee juurde (kusjuures ringilt üks tee välja läks Tallinna poole:). Väljas oli selleks hetkeks juba päris kottpime, kui sinna jõudsime aga õnneks olid ka seal tänavavalgustid.
Selles peatuses juhtus ka veel siuke lugu, et me kohtasime ühte hullukest. Tüüp sõitis ringil jalgrattaga vastassuunas, põikles autode eest ja tegi üldse igasuguseid eluohtlikke manöövreid, siis sõitis meie juurde ja ilmselt ütles läti keeles midagi sellist, et kas ikka nägite?!
Nii ta seal mõned korrad jauras. Ühel hetkel läks ta ringil teiselt teelt välja ja õnneks enam meid tüütama ei tulnud.

Järgmisena võttis peale (vähemalt meie reisi puhul) kõige laialdasemalt esinev liik - 30-60 aastane, üsna hea haridusega, laia silmaringiga, inglise keelt kõnelev meesterahvas. See konkreetne oli kuskil kolmekümnendates. Viis meid veel 30 km edasi ühte linnakesse (Bauska). Seal külastasime Statoili ja sõime õhtuks kabanossi. Proovisime veel veidi hääletada aga pimedas polnud väga mõtet, uni oli ka juba peale tulnud ja siis otsustasime telgi püsti panna. Leidsime sobiva koha ühe kortermaja kõrval. Nurk oli piisavalt pime ja ei olnud kellelegi näha. Leppisime kokku, et ärkame hommikul vara, muidu äkki veel segame kedagi oma kohalviibimisega. Uni tuli üsna raskelt, iga krõbina peale kuulatasime. Oti nohinat oli kuskil 3 paiku kuulda, mina siis veel und ei saanud. Aga enam kaua ka ei läinud.